kunst pole elu

Klassiruumis on kunstiajaloo tund. Läbi akna näen, et Risto ja Lauri igatsevad kevadet nii, et lõhuvad Toomkiriku juures kirkadega jääd. Nad tahavad veed valla lasta.

Ja kui ma hiljem neilt küsin, et noh kas saite kevade kätte, siis Lauri vastab: „Mis kevade, suve ikka, suve!“

Ma ei kujuta ette mis suvel on. Maa on roheline vist.

Osasid uudiseid loen nagu esimest korda kuuleks. Mingi kultuuripealinna valimine. Kemplevad. Või õigemini kemplesid. Me nagunii päris täpselt ei tea, et kaua veel elame. Tulevikku mina midagi ei otsusta.

Osad poisid suudavad magada. Päise päeva ajal. Mõnus tunne vist.