kunst pole elu

Tundsin end nõrgana ja tulin koju. Poole tantsutunni pealt. Mul oli külm ja pea tundus oma mõõtmetest välja pugevat.

Nüüd ma siin laman ja mõtlen. Varsti hakkan asjalikuks. Sõin isegi veidi mett, kuigi mesi mulle üldjuhul väga ei maitse. Mulle ei meeldi, et mesilased jäetakse oma toidust ilma.

Vanaema käib peale, et ma pitsitaksin endale sidrunit. See pidavat tegema meele hääks. Neelasin isegi ühe aspiriini, kuigi mina tablettide toimesse pole kunagi uskunud.

Tegelikult me ju teame millest see tuleb.

Päike on ju veel endiselt peidus.