20060429
halvad
Ma nägin täna unes, et meie maal elas mingi aeg mingi välismaalane. Vist oli prantslane ja umbes 40 aastat vana vaikne mees. Hästi töökas, kõik tegi ümber. Viltuvajunud puukuuri taha, sinna kus vanasti oli seaaedik, ehitas ta õdusa söögitoa. Siis kui ma maale jõudsin ja kõike seda nägin, siis tundsin kadedust. Et see mees oskab ja mina mitte. Oskab asjadega lõpuni minna, oskab isegi rohida.
Kõik ei ole halb. Ma istusin eile su sõbra Kristoga parditiigi ääres ja Kristo küsis mult, et kui sa praegu ükskõik mida tahaksid, et hotellid, naised, seiklused, et kui sul see käes on, et ma sa siis tahaksid.
„Ma nagunii kunagi ei saa seda, mida ma tahaksin. Ma tahan tulla jalgpalli maailmameistriks.“
Siis Kristo süütas suitsuga järgmise suitsu, sest tal olid tikud otsas. Ja kui aus olla, siis me istusime küll Sõpruse puiestee ääres oleva parditiigi pingil, aga istusime teistpidi. Vaatasim McDonaldsit-Statoili ja mööda vuhisevaid autosid. Kristo tõmbas suitsu ja me lõpetasime kohvid.
„Nojah, aga oletame, et sa tuled jalgpalli maailmameistriks, mida sa siis tahaksid?“
„Siis ma läheks metsa ära. Siis oleks kõik korras ja ma läheks rahulikult metsa ära.“
„Aga mida sa seal metsas siis tahaksid?“
„Ma ei tea. Eks ma siis seal metsas mõtlen mida täpselt siis tahan…“
„Kuradi ratsionaalne vend,“ ütles Kristo ja lõpetas suitsetamise. „Vahel seda mida tahan endale, siis samas ma nagu ka keelan. Näiteks kui ma ei suitseta või ei võta napsu ja siis istun kuskil üksi ja mõtlen et mida ma tahan. Ja siis istun ja siis panen suitsu põlema või helistan mõnele sõbrale, et siis mul tundub, et mul on juba kõik olemas.“
Õnneks õnneks õnneks polnud mul eile õhtul jõudu hakata targutama, et on olemas suured kategooriad ja väikesed kategooriad. Võib-olla on siis olemas ka väikesed halvad ja suured halvad. Ma arvan, et tähtis on hoiduda suurtest halbadest, väikesed saavad meid nagunii kätte.
Mina ei tule kunagi jalgpalli maailmameistriks, Kristo jätab nagunii ükspäev suitsetamise maha. Olen mõlemas üpriski veendunud. Minu suur halb jälitab mind kogu elu ja on samas ka tõukejõuks. Teist korda ma enam ei taha läbi kukkuda.
Nii et alati on meil võimalus enda jaoks välja mõelda plaan. Igaühe enda otsustada on muidugi see, kas ta tahab plaani mõne aja pärast korrigeerida.
Kui ma niimoodi vastan sulle, siis mul on tunne, et ma kirjutan sinu moodi. Ja tegelikult ma ei kirjuta sulle, ma kirjutan kõigile teistele.
Ema ja tädi ja vend sõidavad täna maale, mina ei saa koolitundide pärast nendega liituda. Nähtavasti sellest see unenägu.
Kõik ei ole halb. Ma istusin eile su sõbra Kristoga parditiigi ääres ja Kristo küsis mult, et kui sa praegu ükskõik mida tahaksid, et hotellid, naised, seiklused, et kui sul see käes on, et ma sa siis tahaksid.
„Ma nagunii kunagi ei saa seda, mida ma tahaksin. Ma tahan tulla jalgpalli maailmameistriks.“
Siis Kristo süütas suitsuga järgmise suitsu, sest tal olid tikud otsas. Ja kui aus olla, siis me istusime küll Sõpruse puiestee ääres oleva parditiigi pingil, aga istusime teistpidi. Vaatasim McDonaldsit-Statoili ja mööda vuhisevaid autosid. Kristo tõmbas suitsu ja me lõpetasime kohvid.
„Nojah, aga oletame, et sa tuled jalgpalli maailmameistriks, mida sa siis tahaksid?“
„Siis ma läheks metsa ära. Siis oleks kõik korras ja ma läheks rahulikult metsa ära.“
„Aga mida sa seal metsas siis tahaksid?“
„Ma ei tea. Eks ma siis seal metsas mõtlen mida täpselt siis tahan…“
„Kuradi ratsionaalne vend,“ ütles Kristo ja lõpetas suitsetamise. „Vahel seda mida tahan endale, siis samas ma nagu ka keelan. Näiteks kui ma ei suitseta või ei võta napsu ja siis istun kuskil üksi ja mõtlen et mida ma tahan. Ja siis istun ja siis panen suitsu põlema või helistan mõnele sõbrale, et siis mul tundub, et mul on juba kõik olemas.“
Õnneks õnneks õnneks polnud mul eile õhtul jõudu hakata targutama, et on olemas suured kategooriad ja väikesed kategooriad. Võib-olla on siis olemas ka väikesed halvad ja suured halvad. Ma arvan, et tähtis on hoiduda suurtest halbadest, väikesed saavad meid nagunii kätte.
Mina ei tule kunagi jalgpalli maailmameistriks, Kristo jätab nagunii ükspäev suitsetamise maha. Olen mõlemas üpriski veendunud. Minu suur halb jälitab mind kogu elu ja on samas ka tõukejõuks. Teist korda ma enam ei taha läbi kukkuda.
Nii et alati on meil võimalus enda jaoks välja mõelda plaan. Igaühe enda otsustada on muidugi see, kas ta tahab plaani mõne aja pärast korrigeerida.
Kui ma niimoodi vastan sulle, siis mul on tunne, et ma kirjutan sinu moodi. Ja tegelikult ma ei kirjuta sulle, ma kirjutan kõigile teistele.
Ema ja tädi ja vend sõidavad täna maale, mina ei saa koolitundide pärast nendega liituda. Nähtavasti sellest see unenägu.
# posted by Mart : 08:35
