20060418

iseseisev

Haruharva ma teatris sügavalt samastun. Lugedes juhtub seda tihedamini. Viimane ülitugev samastumine oli mul Victor Mancini ja/või tema sõber Denny.

Denny kogus suuri kive ja Victor teeskles õhtust õhtusse erinevates restoranides lämbumist, et inimestelt raha välja petta.

Hennoste täna mainis, et kui ta aastate eest nägi Ükskülat mängimas George’i Šapiro lavastatuses „Kes kardab Virginia Woolfi?“, et siis sai ta sellise elamuse, et ta kanti saalist välja, sest ta oli pingest ja emotsioonidest muutunud liikumisvõimetuks. Kui Hennoste seda rääkis, siis mina ei suutnud Hennostega samastuda. Ma olen üpriski veendunud, et mina pean emotsioonide jaoks olema üksi. Istuma kuskil pargipingil või maal puid raiuma. Aga muidugi mõtleks ma neil samastumishetkedel ka teistest inimestest. Ma mõtleksin naistest ja sõpradest.

Ma veidike samastun selle karuga, kes Ruhnu saarele sattus. Ma käisin suvel Ruhnus, ma loodan, et ka mõmmi käppade all rannaliiv kriuksub.

Aga ka mina pean siiski tsiteerima, et teie saaks samastuda minuga. Kui Victor oli noor, siis ta mõistis.

More and more, for the stupid little kid, that was the idea…
That if enough people looked at you, you’d never need anybody’s attention ever again.
That if someday you were caught, exposed, ad revealed enough, then you’d never be able to hide again. There’d be no difference between your public and your private lives.
That if you could acquire enough, accomplish enough, you’d never want to own or do another thing.
That if you could eat or sleep enough, you’d never need more.
That if enough people loved you, you’d stop needing love.
That you could ever be smart enough.
That you could someday get enough sex.
These all became the little boy’s new goals. The illusion he’d have for the rest of his life.

Comments: Postita kommentaar



<< Home
eXTReMe Tracker

This page is powered by Blogger. Isn't yours?