kunst pole elu

Mul on sellepärast hetketi kurb, et ma ei oma adekvaatset tajusüsteemi. Pidime koolis kirjutama ühest lühiuudisest dramatiseeringu. Noh et nagu kuidas võiks asi laval olla. Minu uudis rääkis sellest, et kuidas mingi kutt proovis Tartu kaubamajalt riigilippu ära võtta.

Alguses pidime kirjutama „seebi“, et siis nagu lihtsalt asja lahti kirjutama. Sellega sain enam-vähem hakkama. Siis pidime kirjutama „tragöödia“ variandi…

Ja kui me pärast tunnis lahkasime neid tragöödiaid, siis teised täiesti õigustatult tembeldasid minu kirjatüki „tragöödia paroodiaks“ või „koomiliseks lühifilmiks“.

Nüüd ma ka ise mõistan, et see kui mööda tänavat jalutab raudrüüs poiss ja poest põgenev varas lööb kuvaldaga turvamehe ninaluu puruks ja appikutsutud parameedikule torgatakse lapsepõlve mälestuste meenumise tõttu süstal südamesse, et see pole päris tavaline ja pole nagu elus.

Lihtsalt hull on selle asja juures see, et alguses ma uskusin, et see kõik on päriselt traagiline. Kohe siiralt uskusin. Ma ei tee vahet, et kust algab nali ja kust nutt.