kunst pole elu

Pärastlõunal oli mul ootamatult Hennoste Meediateooria loeng. Täna rääkis tark karišmaatiline mees Eesti meedia lähiajaloost. Mõned minu poolt üleskirjutatud pärlid. Kui keegi tahab nende eest kedagi kohtusse kaevata, siis eks mind mitte Hennostet. Ja kui mõni tähelepanek on eriti nutikas, siis on nutikas eks Hennoste mitte mina:

Eesti säilitas kultuuriajakirjade süsteemi, mille riik kinni maksab. Teist sellist riiki pole, mujal maksavad fondid. See on ikka väga hea asi.

Vanasti olid ajalehtedes lahutuskuulutused, et toimub selle ja selle protsessi arutamine ja siis kõik mutikesed jooksid kohale.

Uudise kuldreegel on see, et fakt on püha ja kommentaar on vaba. Nõuka ajal oli aga nii, et kommentaar oli püha, aga fakt oli vaba.

Ajakirjadega oli nõukogude ajal samamoodi süsteemis „igale sihtrühmale üks“. Nt Täheke, Pioneer, Noorus…täpselt oli teada mida lapsed loevad.

Nõukogude ajal maksis leht samapalju kui tikutops.

Bonnieri nahka läks Päevaleht. Keerasid kõik peapeale, Päevaleht lähenes Postimehele, kukkus ja pole nüüd enam lähenenud, Õhtulehte tehes väljamaalased juba kuulasid kohalikke.

Eesti puudus enne „kollaste lehtede sõda 1999“ kollase päevalehe lugeja. Inglismaal on lehtedel klassivahed. Sinikraede kollased lehed ja valgekraede korralikud lehed. Soomes on nii, et kollane leht on number kaks leht, mida saab lisaks osta. Eestis tuli hübriidne värk. SL Õhtuleht saavutas meeletult hea tulemuse. Tõusis kohe Eesti suurimaks leheks.

Kampaaniate käigus, millega tahad inimesi tõmmata, tuleb pidevalt lehte uuendada, et inimene näeks, et saab kogu aeg midagi uut.

Äripäev on väga edukas ajaleht, vahepeal luges seda 80% sihtrühmast.

Alla 15000 ei tasu majanduslikult ajakirja teha.

Kõige paremad trükimasinad on xxx tööstustel, sest pornoajakirjas ei saa nii, et lits on lilla.

Televisioonist…90ndate keskelt tulid seebid ja seriaalid ning hakati ostma formaatsaateid (Reisile Sinuga). Praktiliselt praeguseks ajaks pole Eestis jäänud ühtegi originaalsaadet. Idee on tühi asi televisioonis, saade tuleb ise välja mõelda. 90ndate keskelt minnakse üle produtsentide süsteemile.

1996 mindi üle digitaaltehnikale, nüüd on tulemas digitaaltelevisioon, soomlased lähevad digile üle 2007, rootslased veidi hiljem, praegusel kujul televisioon kaob…kogu üleminek on lähima kümnendi küsimus…kaovad ära primetimed ja kogu reklaamipoliitika muutub, digitaaltelevisoonis saad reklaami välja lülitada…aga raha?...see on omette küsimus, ei tea kust tuleb, tegelt suur osa vaatajaid piisavalt laisad, nad on nõus sellega, mis tuleb…digitelevisiooniks peab kasvama üles uus põlvkond vaatajaid.

Eestis on televisioon muutunud praktiliselt meelelahutuseks. Ka uudiseid, kultuurisaateid antakse meelelahutusega segi.

Saatejuht on nagu aa ja oo, mujal maailmas on tal siin kõrvataga väikesed klapid, kust täpselt talle öeldakse, mis ta tegema peab ja kui valesti teeb, siis saab pärast sõimata ka nagu koer.

Eesti Televisioon ei erine muu maailma televisioonidest, samad filmid ja samad fomaatsaated, ainult meil puuduvad tõeliselt suured staarid. Ainuke asi on Pealtnägija fenomen, kuskil mujal pole uuriva ajakirjanduse saade kõige populaarsem, mis on eetris väga halval ajal.

Kõige kuulsam kordineerimine raadio kaudu oli Balti Kett. Ja kõige kuulsam loosung oli Savisaare üleskutse tulla Toompeale. See kõik näitas raadio poliitilist potensiaali.

90ndate keskelt ei tooda raadio enam omi uudiseid, reporter ei käi makika kohal, uudised loetakse niisama ette.

Võimsam murrak Elmari tulek, enne seda ei uskunud keegi, et eesti muusikaga võiks raadiot teha, lõi meeletu hooga läbi.

Internetist 99,9% pole meedia 99,9% pole ajakirjandus, seal on kõike, see on teine maailm.

Suurte ajalehtede netiväljaanded on portaalistunud, nt New York Timesi leht on pigem New Yorki leht.

Selline kommenteerimine nagu Eestis ei ole maailmas levinud. Miks nii on juhtunud, see vajaks vist psühhoanalüütikute abi. Mujal on seadustega asjad palju rangemad. Delfi kohta ütles Luik kunagi: „Sellest tuleb kollektiivne aju, mis sünnitab geniaalseid mõtteid“ Aga tuli peldikusein.

See, mis on oluline, on see, et Interneti kaudu hakkab levima uus meedia: raadiprogrammi saad spetsiaalselt enda jaoks netis kokku panna, varsti ka televisiooni. Internet ise on hakanud seadusi ja reegleid järgivaks maailmaks, seda veavad Wikid (seda tüüpi asi, kus igaüks võib kirjutada, aga kontroll on peal teiste kirjutajate poolt.) Need, kes on solvavaid ja valesid asju üles riputanud, neid on ka kohtus juba süüdi mõistetud.

Nüüd ütleb lugeja mis infot ta tahab. Väga põhimõtteline murrang. Koos Wikidega on tulnud tasuta informatsioon. Inimesed pole üldinfo eest valmis enam maksma.

Ajalehed hakkavad tootma kompaktformaate. Kiiremini, lühemalt, selgemalt.