20060421
mu vahelduvad inimesed
Kõik algas sellest, kui ma umbes kell pool kolm läksin koos Mariaga del la gardii kaubamaja viiendale korrusele Robert’s koffisse juttu ajama. Rääkisime elust, tulevikuplaanidest ja lappasime Eesti Ekspressi. Kohv maksis 18 krooni.
Siis läksin ma kaheks tunniks Rahvusraamatukokku, üritasin teha lõputööd, aga rohkem kulutasin aega niisama. Internetis ja oma mõtetes.
Siis kell kuus sain Markko, Alo, Marguse ja Kaarlega Viru keskuse keskel asuvas Robert’s koffis kokku. Margus on palverännakult tagasi, näitas oma läpakas pilte. Tal oli tore reis.
Siis läksin koos Kaarle ja Markko mingisse hiina toidu söögikohta kuskil Vabaduse väljaku lähistel. Jõime kohvi ja õlut ja mäkerdasime laua kastet täis. Rääkisime elust ja eesti muusikast, eesti teatrist ja eesti filmist. Jäljendasime asjatundjate hääletooni. Üliagar ettekandja siiberdas pidevalt ringi.
Kuna täna oli sürr päev ja kokkulangemisi oli sada kuuskümmend kaks, siis lahkusin kooli. Kaarle läks tudengite õlletelki bändi panema ja Markko, Helen, Kaisa suundusid vist Kaarlet fännama.
Koolis mina fännasin Uku-Jussi kahemehebändi. Juss vigastas halvasti avanevat saku on ice korki avades oma kätt. Uku laulis mikrofoni, Juss tegi kitarri veidi verega kokku. Ülemises lauluklassis oli mina nende ainuke fänn. Tuntum hitt on „Vägistatud ingel“.
Siis ma läksin koos Uku, Kristo, Jussiga EKA stsenograafia osakonda, et vaadata Eesti Televisiooni saadet tuur de dans, kus näidati veidi meie kursuse trammi-tantsuvideot. Poisid tegid mulle näitemängu, aga see jäi poolikuks.
Siis läksime NO teatri juurde, seal olid Maria ja Marion ja kuskil hoovis lumehunniku juures tegime nalja ja mina tahtsin koju minna, aga me läksime siiski korra teatri valvelauast sisse, kus pahur valvelaua tädi pragas meiega, et kõige rohkem 15 minutit.
Sõidsime liftiga viiendale korrusele, liftis vägistasime naerda. Viibisin sel äravajuval peol umbes 10 minutit, siis koos Marioniga lahkusin. Kuna kell oli juba üle südaöö, siis hakkasime jala minema.
Marion elab Tõnismäel, tal on kena roheline mantel. Edasi jalutasin üksi ja kuigi mul oli see õhtu üpriski tore, siis see mis järgnes oli nauditav.
Tund aega jalutasin koju, rääkisin kõva häälega iseendaga, käega hoidsin kurgu ümbert kinni, et ei külmetaks. Vahepeal võtsin telefonikõnesid ja ütlesin, mis tahtsin öelda. Vahepeal karjusin maailmale, et ma temast ei hooli ja siis naersin ja siis tundsin end õrnalt. See oli puhastav jalutus. Mu põsed õhetasid ja ma ei vajanud meeleoluks muusikat.
1.07 jõudsin koju ja läksin kööki ja sõin pliidi peal ootavad kooki, sest umbes üheksa ajal oli ema mulle saatnud sõnumi: „Kui jõuad, söö kindlasti õnne kakukest.(pliidi peal)“
Nüüd ma lähen magama ja loodan emotsioonitusele. Täna on olnud ilus päev tegelt. Suhteliselt. Päriselt ka. Ja miks, ega ma seda tegelikult välja ei ütle. Ja siiski mulle meeldib bravuurselt saladusi avaldada, siis ütlen, et ega ma päris täpselt ei tea isegi, miks hetkel siiski usun elu jõusse.
Siis läksin ma kaheks tunniks Rahvusraamatukokku, üritasin teha lõputööd, aga rohkem kulutasin aega niisama. Internetis ja oma mõtetes.
Siis kell kuus sain Markko, Alo, Marguse ja Kaarlega Viru keskuse keskel asuvas Robert’s koffis kokku. Margus on palverännakult tagasi, näitas oma läpakas pilte. Tal oli tore reis.
Siis läksin koos Kaarle ja Markko mingisse hiina toidu söögikohta kuskil Vabaduse väljaku lähistel. Jõime kohvi ja õlut ja mäkerdasime laua kastet täis. Rääkisime elust ja eesti muusikast, eesti teatrist ja eesti filmist. Jäljendasime asjatundjate hääletooni. Üliagar ettekandja siiberdas pidevalt ringi.
Kuna täna oli sürr päev ja kokkulangemisi oli sada kuuskümmend kaks, siis lahkusin kooli. Kaarle läks tudengite õlletelki bändi panema ja Markko, Helen, Kaisa suundusid vist Kaarlet fännama.
Koolis mina fännasin Uku-Jussi kahemehebändi. Juss vigastas halvasti avanevat saku on ice korki avades oma kätt. Uku laulis mikrofoni, Juss tegi kitarri veidi verega kokku. Ülemises lauluklassis oli mina nende ainuke fänn. Tuntum hitt on „Vägistatud ingel“.
Siis ma läksin koos Uku, Kristo, Jussiga EKA stsenograafia osakonda, et vaadata Eesti Televisiooni saadet tuur de dans, kus näidati veidi meie kursuse trammi-tantsuvideot. Poisid tegid mulle näitemängu, aga see jäi poolikuks.
Siis läksime NO teatri juurde, seal olid Maria ja Marion ja kuskil hoovis lumehunniku juures tegime nalja ja mina tahtsin koju minna, aga me läksime siiski korra teatri valvelauast sisse, kus pahur valvelaua tädi pragas meiega, et kõige rohkem 15 minutit.
Sõidsime liftiga viiendale korrusele, liftis vägistasime naerda. Viibisin sel äravajuval peol umbes 10 minutit, siis koos Marioniga lahkusin. Kuna kell oli juba üle südaöö, siis hakkasime jala minema.
Marion elab Tõnismäel, tal on kena roheline mantel. Edasi jalutasin üksi ja kuigi mul oli see õhtu üpriski tore, siis see mis järgnes oli nauditav.
Tund aega jalutasin koju, rääkisin kõva häälega iseendaga, käega hoidsin kurgu ümbert kinni, et ei külmetaks. Vahepeal võtsin telefonikõnesid ja ütlesin, mis tahtsin öelda. Vahepeal karjusin maailmale, et ma temast ei hooli ja siis naersin ja siis tundsin end õrnalt. See oli puhastav jalutus. Mu põsed õhetasid ja ma ei vajanud meeleoluks muusikat.
1.07 jõudsin koju ja läksin kööki ja sõin pliidi peal ootavad kooki, sest umbes üheksa ajal oli ema mulle saatnud sõnumi: „Kui jõuad, söö kindlasti õnne kakukest.(pliidi peal)“
Nüüd ma lähen magama ja loodan emotsioonitusele. Täna on olnud ilus päev tegelt. Suhteliselt. Päriselt ka. Ja miks, ega ma seda tegelikult välja ei ütle. Ja siiski mulle meeldib bravuurselt saladusi avaldada, siis ütlen, et ega ma päris täpselt ei tea isegi, miks hetkel siiski usun elu jõusse.
# posted by Mart : 01:49
