kunst pole elu

Ma kohtasin kord ühte artisti. Te ei tunne ega tea teda, aga ta on väga kuulus. Ma veidi kardan tema pärast.

„Miks ma üldse teatriga tegelen? Sellele on tegelikult väga lihtne vastus. Asi pole mingis soovis hullult suurt ja surematut kunsti teha. Kui mul oleks võimalus, siis ma ei oleks näitleja. Aga mul ei ole valikut, sest ma ei jõua pohmakaga ainult nutta. Kui mul on pohmakas, siis kõigepealt nutan ma tund aega õnnest. Pärast seda nutan ma tund aega kurbusest ja siis ma hakkan jälle jooma, sest mul on valus. Ma ei jõua nutta, mu silmadesse tuleb põletik ja ma lähen higiseks. Nutmise asemel tahan ma olla keegi ja tunda midagi. Ma mängin suureks oma kaks tundi nuttu ja ma jään ellu. Ma ei jõua nutta, ma tahan veel kaua elada.“