kunst pole elu

Alguses oli igavam lugemine. Surmast ja naistest. Siis jõime kohvi ja ma sõin kapsasuppi. Siis oli huvitavam lugemine. Ibsenist ja tema naise alaväärsuskompleksidest. Mul oli nohu ja eesistuv naine mõtles, et ma olen astmahaige. Läksime Mariaga vastuvõtule ja Põhjamaade Ministrite Nõukogul või umbes sellisel asutusel on Vanalinnas päris ilusad ruumid. Ma ei ole Maria peika pidin ütlema Eva Parkile ja suhtlesime tähtsate inimestega vabalt ja sõime kõhu täis.

Koolimaja oli tühi, jõime veini ja läksime kinno. Soomlaste postmodernistlik „Paha maa“, vahetusid tegelased ja tegevuskohad. Tarantino stsenaariumid jooksevad paremini kokku. Aga pole viga, oli hästi üritatud. Osad kaadrid olid mõjuvad. Eriti see kuidas isa peatas auto sulalöga sees kiirtee bussipeatuses ja lapsed tagaistmel pärisid, et mis värk on. Ega muud suurt polnudki, kui ema oli surnud.

Koju jõudes vaatasin telekast haibitud Maleva filmi. Vaatasin alla viie minuti. Ma ei saa vaadata, kui heli ja pilt ikka on nii mööda teineteisest. Aga mõte oli poistel hea, ega ma ei arvusta ega ütle midagi halvasti. Mulle meeldivad kõik inimesed, kes suudavad midagi ära teha.

Kui mul oleks valida, siis ma täna öösel unes lendaks. Päris karges põhjamaa talves. Ja kui välisreisilt koju jõuan, siis avastan, et mul on palav. Päike mu päike, elu mu elu, mio mu mio.