kunst pole elu

Mul pole arvutis ühtegi Mozarti lugu. Aga mul on üks lugu, mida ma võin kuulata lõpmatult. See on see sama mees, kus hulgub mulle vahel tänaval vastu. Ma ei julgeks temaga rääkida, sest mida mul on temaga rääkida. Võiksin talle muidugi järele karjuda: „Vanamees sa teed geniaalset muusikat!“ Aga ma arvan, et ta ei taha seda kuulda. Nii ma parem liitusin orkutis veel ühe communityga. Spiegel im Spiegel.

Kui mul oleks valida, kas ma olen rallisõitja, supermodell või helilooja, siis ma oleksin loomulikult helilooja. Sest ralli on tappev ja modellid saavad kord vanaks. Aga selleks, et röövida kokku ja hävitada kõik need helid, selleks juba peab olema jultumust ja julgust.

Inimesed on tavaliselt jultunud. Aga selle piirini, kui see ei nõua neilt suurt pingutust. Kui on vaja ressurssi raisata, siis on savi see jultumus. Õiged inimesed on need, kes oskavad olla jultunud nii, et nad teevad iseendale haiget. Siis on jultumusest midagi kasu ka, muidu on ta lihtsalt elustiil.

Julgusest ma ei taha rääkida, sest see on õrn teema. Mina näiteks ei julge olla rahul. Jim kirjutas, et ainuke asi mida ta oskab on see, et ta oskab muusikat kuulata. Muu jaoks arvab ta ennast olevat liiga loll ja aeglane.

Keegi mulle sosistas, et need inimesed, kes julgevad naeratada, et need on igavad ja tühjad. Vale! Või tõde? Ma ei julge oma arvamuses kindel olla.

See pala on 10:43 pikk. Nii et tunni sisse päris kuus tükki ära ei mahu.