kunst pole elu

Kui kunstiajaloo õppejõud Kaalu Kirme meid ükspäev viis Toompea ja Vanalinna ekskursioonile, siis esimesena astusime sisse Toomkirikusse. Kohe välisukse taga oli vanker ja vankris magas üks laps. See laps oli päris väike. Kui kirikusse sisse läksime, siis ühel nurgatagusel pingil istus räsitud naine. Ta lihtsalt istus ja ta oli nukker. Ma arvan, et see oli selle lapse ema.

Kui täna sisenesin Sõpruse puiestee ääres olevasse Pagaripoiste koogiärisse, siis ukse juures oli samuti üks lapsevanker. Ema oli juures ja vaikselt õõdsutas vankrit. Laps tudus. Läbi kevadise õhu oli kuulda ema sosinat "kussu-kussu-kussu". Nad ootasid isa, kes ostis munadepüha kooki.

Ma ei taha ennustada, et kumb laps satub 15-aastaselt noortekolooniasse ja kumb laps läheb Oxfordi ülikooli. Ja see ei oma üldsegi tähtsustki.

Aga ühe vankri ümber oli külmem kui teise ja see oli vastik.