20060406
STSEEN 2 - TOIDULUGEMINE
Lastekodu tuba. Toas on viis 7-aastast last.
ANNA on veidi trullakam tüdruk, tal on suured põsed ja otsaees on tal paar vistriku.
KATRIN on ilus laps, tal on juustes lill ja ta kannab armast kleiti.
TAMBET kannab triiksärki, korralikke lühikesi pükse ja sandaale.
MÄRTENIL on seljas suur lötendav T-särk, peas on tal viltune nokamüts.
REGINA on teiste laste hulgast suhteliselt märkamatu. Kannab teksapükse ja mitte midagi ütlevat ühevärvilist pulloveri.
Lapsed mängivad põrandal lauamängu „Reis ümber maailma“, nad ei viitsi mängida, aga kuna neil pole mitte midagi muud teha, siis nad mängivad. Aeg-ajalt veeretavad täringut ja tõstavad nuppe.
MÄRTEN: Mis kell on?
ANNA: Ajanäitaja.
MÄRTEN: Paks ära ülba. Mis kell on?
Katrin ja Tambet mõlemad vaatavad oma käe pealt kella.
KATRIN: Kaheksateist viiskümmend.
TAMBET: Kümme minutit puudub seitsmest.
REGINA: Kümne minuti pärast saab süüa.
MÄRTEN: Ma praegu türa vähe ei sööks neli faking biig mäkki.
TAMBET: Mina tahan viinereid ja ketšupit…türa tahaks…
KATRIN: Türa ma türa tahaks friikartuleid…ja türa pehmet jäätist.
Lapsed naeravad oma türatamise naljade üle.
REGINA: Kõht on tühi. Mul kõht valutab.
MÄRTEN: Türa ei tea mis paska nad meile täna annavad?
Tambet tõuseb püsti ja ütleb kõigile pidulikult.
TAMBET: Menüüs oli kirjas, et tänaseks õhtusöögiks on ploff, ploomikompott, leib ja sai.
MÄRTEN: Nohik teab muidugi kõike.
TAMBET: Inimestel võiks kogu aeg kõht täis olla.
KATRIN: See oleks lahe.
ANNA: Kui mul oleks kõht täis, siis ma oleksin kogu aeg hea laps.
REGINA: Mina tahaksin, et teil oleks kõht täis.
KATRIN: Ma täiega tahan, et teil oleks kõht täis.
MÄRTEN: Ma võin lugeda sajani, et teil oleks kõht täis
KATRIN: Ma võin lugeda tuhandeni.
ANNA: Ma miljoneni…
TAMBET: Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus….
Kõik lapsed hakkavad kõva häälega numbreid lugema. Aga et teiste lugemine neid ei segaks, siis lapsed suruvad endale peopesad vastu kõrvu. Igaüks on lugemisega erineval kaugusel.
Heliseb kell. Lapsed tormavad kellahelina peale uksest välja. Ainult Regina ei kuule kellahelinat, sest ta surub käsi nii kõvasti vastu kõrvu, kui vähegi jaksab ja loeb numbreid nii valjult, kui tal vähegi häält on. Regina on ka oma silmad kinni pigistanud.
Regina on jäänud ruumi üksinda.
REGINA: Seitsekümmend kaheksa, seitsekümmend üheksa, kaheksakümmend, kaheksakümmend üks…
Kasvataja vaatab ukse vahelt sisse. Jälgib imestusega Regina röökimist.
KASVATAJA: Regina? Regina!
Regina ei kuule ega ei näe teda. Kasvataja läheb Regina juurde ja tõmbab tal käed kõrvade pealt ära.
KASVATAJA: Regina? Mis sa teed siin?
Regina on ehmatanud, kui näeb kasvatajat. Regina ei saa aru, kuhu kõik teised lapsed kadunud on.
REGINA: Ma…ma loen numbreid.
KASVATAJA: Miks sa õigel ajal sööma ei tulnud? Teised lapsed on ammu söönud. Kõik on otsas, kokatädi läks koju, sina täna süüa ei saa. Regina, sa oled paha laps…kas sa saad aru, et nii ei tehta…
Regina vaatab kasvatajat abitu kassipoja ilmega.
ANNA on veidi trullakam tüdruk, tal on suured põsed ja otsaees on tal paar vistriku.
KATRIN on ilus laps, tal on juustes lill ja ta kannab armast kleiti.
TAMBET kannab triiksärki, korralikke lühikesi pükse ja sandaale.
MÄRTENIL on seljas suur lötendav T-särk, peas on tal viltune nokamüts.
REGINA on teiste laste hulgast suhteliselt märkamatu. Kannab teksapükse ja mitte midagi ütlevat ühevärvilist pulloveri.
Lapsed mängivad põrandal lauamängu „Reis ümber maailma“, nad ei viitsi mängida, aga kuna neil pole mitte midagi muud teha, siis nad mängivad. Aeg-ajalt veeretavad täringut ja tõstavad nuppe.
MÄRTEN: Mis kell on?
ANNA: Ajanäitaja.
MÄRTEN: Paks ära ülba. Mis kell on?
Katrin ja Tambet mõlemad vaatavad oma käe pealt kella.
KATRIN: Kaheksateist viiskümmend.
TAMBET: Kümme minutit puudub seitsmest.
REGINA: Kümne minuti pärast saab süüa.
MÄRTEN: Ma praegu türa vähe ei sööks neli faking biig mäkki.
TAMBET: Mina tahan viinereid ja ketšupit…türa tahaks…
KATRIN: Türa ma türa tahaks friikartuleid…ja türa pehmet jäätist.
Lapsed naeravad oma türatamise naljade üle.
REGINA: Kõht on tühi. Mul kõht valutab.
MÄRTEN: Türa ei tea mis paska nad meile täna annavad?
Tambet tõuseb püsti ja ütleb kõigile pidulikult.
TAMBET: Menüüs oli kirjas, et tänaseks õhtusöögiks on ploff, ploomikompott, leib ja sai.
MÄRTEN: Nohik teab muidugi kõike.
TAMBET: Inimestel võiks kogu aeg kõht täis olla.
KATRIN: See oleks lahe.
ANNA: Kui mul oleks kõht täis, siis ma oleksin kogu aeg hea laps.
REGINA: Mina tahaksin, et teil oleks kõht täis.
KATRIN: Ma täiega tahan, et teil oleks kõht täis.
MÄRTEN: Ma võin lugeda sajani, et teil oleks kõht täis
KATRIN: Ma võin lugeda tuhandeni.
ANNA: Ma miljoneni…
TAMBET: Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus….
Kõik lapsed hakkavad kõva häälega numbreid lugema. Aga et teiste lugemine neid ei segaks, siis lapsed suruvad endale peopesad vastu kõrvu. Igaüks on lugemisega erineval kaugusel.
Heliseb kell. Lapsed tormavad kellahelina peale uksest välja. Ainult Regina ei kuule kellahelinat, sest ta surub käsi nii kõvasti vastu kõrvu, kui vähegi jaksab ja loeb numbreid nii valjult, kui tal vähegi häält on. Regina on ka oma silmad kinni pigistanud.
Regina on jäänud ruumi üksinda.
REGINA: Seitsekümmend kaheksa, seitsekümmend üheksa, kaheksakümmend, kaheksakümmend üks…
Kasvataja vaatab ukse vahelt sisse. Jälgib imestusega Regina röökimist.
KASVATAJA: Regina? Regina!
Regina ei kuule ega ei näe teda. Kasvataja läheb Regina juurde ja tõmbab tal käed kõrvade pealt ära.
KASVATAJA: Regina? Mis sa teed siin?
Regina on ehmatanud, kui näeb kasvatajat. Regina ei saa aru, kuhu kõik teised lapsed kadunud on.
REGINA: Ma…ma loen numbreid.
KASVATAJA: Miks sa õigel ajal sööma ei tulnud? Teised lapsed on ammu söönud. Kõik on otsas, kokatädi läks koju, sina täna süüa ei saa. Regina, sa oled paha laps…kas sa saad aru, et nii ei tehta…
Regina vaatab kasvatajat abitu kassipoja ilmega.
# posted by Mart : 23:19
