kunst pole elu

Kui ma lõpetasin keskkooli, siis ma pool aastat ei teinud midagi peale jalgpalli mängimise ja väikeste poiste treenimise. Siis oli mul palju vaba aega ja ma lugesin palju. Kõik viis „Tõde ja õigust“ ragistasin ka läbi. Linnateatrisse pole veel jõudnud vaatama ei teist ega neljandat. Suvel teevad Lennuk-Rohumaa Albus ära esimese-viienda.

Enamus minuvanuseid ei salli eesti asja ja Tammsaaret. Ma ei saaks öelda, et mina ka epopöast hullult vaimustuksin. Mulle meeldib mõelda, et ma olen Tammsaare suhtes neutraalne ja võin jälgida klassiku vihkamist distantsilt neutraalse pilguga.

Meie põlvkonnal on väga raske olnud aegadele hinnangut anda, sest meil endal pole midagi olnud. Või noh, oli jah iseseisvumine, aga selle kõige hulluks mõtestamiseks olime liiga väikesed, tundus see suur laulmine ja rahvuslus meile suure põneva mänguna, mida kogu aeg mängima ei pea.

Tundub kõik mänguna siiani. Meie jah ei kasva kunagi suureks ning see on romantiline ja kurb. Need, kes on meist nooremad, need on praegu 15, nemad juba on suured, sest nemad teavad, et kui ei võitle, siis ei saavuta. Kui ei saavuta, siis oled igav.

Mu enamus sõbrad ei tee mitte midagi. Või tähendab nad teevad kõik midagi, aga see kõik on lapsepõlve vägivaldne pikendamine.

Need kaheteist-aastased poisid, keda ma poolaastat treenisin, ma ei usu, et neist kellegist oleks praeguseks hetkeks saanud edukas noorjalgpallur. Võib-olla on see minu süü, sest ma ei osanud neid piisavalt keelata, ma ei osanud neile selgeks teha, et jalgpall ja elu on tõsised asjad.

*

Jah. Kõik selle eelmise jutu kirjutasin ma hommikuses teatriajaloo loengus. Ja päeva edenedes hakkab ringlema kõlakas või tõsijutt, et Aarne Ükskülat pole enam kunagi võimalik teatris näitlemas näha. Lihtsalt tal sai villand. Enam keelitused ei aita. Mulle meeldivad resoluutsed inimesed, aga eks oma resoluutsust peab oskama ka juhtida. Las teised kannatavad, sellega olen ma nõus, lihtsalt peaasi, et iseennast halvasti ei tunne. „Tõde ja õigus. Teine osa.“ ning „Isad ja pojad“ lõpetasid. Vist.

Elus ja teatris on alati paslik lõppu panna üks vist.