kunst pole elu

Mul on tunne, et kümne aasta pärast inimesed ei vaja enam teatrit. No hea küll, võib-olla läheb siukese situatsioonini aega 20 aastat. Need, kes meist veel siis elus on, tegelevad mingit uut tüüpi tõe otsimisega.

Ma arvan, et see tõde saab olema mingit tüüpi mäng, kust on võimalik kõigil osa võtta. Hakkame otsima maailma peidetud saladusi, kehastama üksteisele pseudoinimesi. Kui mängu järjekordne level nõuab ükskõik mida, siis see peab ka juhtuma.

Kui vaja oleme homme õhtul Lõuna-Aafrika Vabariigis või Kuu peal.
Kui vaja siis teeme ilma treeningut läbimata kaljude kohal langevarju hüppe.
Kui vaja õpime nädalaga hiina keele selgeks.

Kui peab teeme lapse valmis kuuga mitte üheksaga.
Kui peab vananeme kiiremini kui meie vanemad.
Kui peab elame veel niikaua kuni suudame järjest pisaraid produtseerida.

*

Samuti olen ma üpriski veendunud, et inimesed ei vaja varsti enam „ajalugu“. Liiga palju liiga head uut infot jääb ajaloo tõttu omandamata. Inimeste ajud hakkavad järjest paremini funktsioneerima.

Kõik mis on olnud saab 20 aasta pärast inimesele selgeks paar tundi kestva lühikursuse jooksul.

„Täna“ hakkab juhtuma samapalju, kui juhtus tervel „eelmisel nädalal“.
„Eelmisel nädalal“ juhtus samapalju kui juhtus „viimase kümne aasta jooksul“
„Viimased kümme aastat“ on samaolulised kui kõik see, mis oli enne.