kunst pole elu

Margus sammub Hispaanias palverännakut koos ühe hispaanlasega, kellega ta on juba paar nädalat suhelnud käte-jalgade abil. Nojah, ega see keelteoskus polegi primaarne. Peaasi, et inimesed leiavad omavahel midagi ühist. Vaikus pole alati seksuaalne seisund. Vaikus võib olla rahulolu samamoodi nagu võib vaikus olla ka mõistmatus. Kuid mida vanemaks ma saan, seda enam olen hakanud vaikust hindama. Ei teagi millal tuleb kätte minu hetk. Et võtan seljakoti ja hakkan astuma.

Ja siis vahepeal õhtuti saadab Margus mulle emaile ja siis ühes kirjas oli tal selline lõik:

"Sa peaksid ka siin reisil olema voi USAs raamatuid myyma - tanulikkus on yks parimaid asju mis inimene yldse omandada saab. Muidu muutud selliseks depressiivseks ja joodikuks nukraks poeediks, kelle elu on lihtsalt jooming-looming ja kirjutab luuletusi oma nokust ja aknalaual asetsevast tolmust. ja ei kai mitu paeva jarjest oma toast valjas. Ning suhtleb ainult paari inimesega, kes talle syya-juua toovad.uuuh. Noh, see on ka age elu tegelt... Minuarust :D"

Vot siis. Ei tohiks vist ka enda ümber eksisteerivasse vaikusesse ära armuda. Kuigi ega mõistusega südame vastu saa.

Küll lärmame veel. Diskol ja loomaaias.