kunst pole elu

Ma ei tea kas elu võib võtta mänguna, mille ainuke eesmärk on tunded. Ükskõik millised tunded. Palju tundeid. Igaltpoolt. Tahan rohkem tundeid, igasuguseid tundeid, igasugustes inimeste ja asjade suhtes.

Eile olime Uku, Kristo, Andresega Pika tänava toidupoes ja seal olid mingid välismaalased, kes ostsid suures koguses õlut. Ukuga tahtis ka külmkapist paar Bocki võtta ja siis ta nagu vaikselt proovis neid kätte saada ja siis need inglased hakkasid õiendama, et mida sa trügid. Uku tasase poisina ei hakanud nendega ülbama, rohkem tuli eestikeelset mölinat minu, Kristo, Andrese suust. Ma arvan, et osad eesti mehed oleks hakanud siukeste „toredate väliskülalistega“ kaklema, meie veel ei hakanud. Uku maksis õllede eest ja Andres ostis ühe fanta ja me rahumeelselt lahkusime poest. Ma saan aru, et raha on elu, aga mulle kohe üldse ei meeldi, et aprillist-oktoobrini on kogu vanalinn täis purjus ja ülbeid turiste. Siuke asi lihtsalt tekitab tundeid.

Eile ma käisin üle pika aja pedas. Esimest korda sattusin sinna uude majja, mis on keskelt suure augu ja kehrwiederi kohvikuga. Pesin peda raamtukogu ees end lõputu võlglase palest puhtaks. Mul ei õnnestunud avatud ülikooli kaudu oma lõputöö punktide summa ära maksta, sest uue maja ruum 343 oli tööpäeva keskel lukus. See mind natuke ärritas. Jooksen hop kohale ja tahan asjad korda ajada ja hop tule aga uuesti.

Vabandust. Aga muidu on mul enamus tunded siiski positiivsed. Kuigi nad ei tundu ajas eriti jäävad olevat. Lähen jalutan ennast koos päikesega linna.