kunst pole elu

Kell on 1:09. Ma istun Marguse autos, auto seisab Statoilis. Margus räägib telefoniga oma naise Maarjaga mingist autokriimust. Me just sõitsime Arukülast Tallinna kesklinna ja nüüd Mustamäele. Arukülas oli Monsa sünnipäev. Alguses söödi kartulisalatit ja viinereid. Siis vaatasin ma üle pika aja televiisorit, sest Stass ja Kätu ja Mairi ja Janno tahtsid vaadata seriaali „Ameerika inglid“. Me Margusega ei saanud midagi aru, aga tundus sürr hästi tehtud seriaal. HBO, see ju kvaliteet. Margus ja ta naine praegu endiselt sõimavad teineteist telefoni teel. Sõimavad sõbralikult.

Ja kui me Monsa juures olime seriaali ära vaadanud, siis hakkasime Margusega sauna kütma. Ja siis sündis meil suurepärane mõte. Margus tahab proovida EKAsse maalimist õppima minna ja kuna ta pole üldse elus joonistanud, siis treeningu mõttes hakkasime A2 paberitele teineteise portreesid joonistama. Margus joonistas vesivärvidega, mina musta pliiatsiga. Tegime põhjalikult, üritasime nii vähegi hästi joonistada kui vähegi suudame.

Saun küdes väga soojaks, sest meie joonistasime kaua. Umbes tund. Margus joonistas mind loomulikult palju paremini kui mina teda. Kui pilte teineteisele näitasime, siis naersime. Juba otsime endale naismodelle, keda kevadises looduses surematult jäädvustada.

Saun kõrvetas ja sünnipäeval viibivad välismaalased oigasid „hot, hot, damn hot“. Paljajalu on külm öisel murul jalutada.