kunst pole elu

Kristo ütles mulle eile: „Mart sa oled jälle tõre. Tuleta meelde, mis ma sulle su sünnipäeva ütlesin.“

Ja mina muidugi vastasin, et ma ei mäleta, mis sa mulle ütlesid.

Maria arvas täna, et ma olen viimastel päevadel kuidagi tujust ära olnud. Maria pani mulle diagnoosi. Maria ütles, et mul on stress.

Neil mõlemal on õigus. Ütlen praegu halvasti ja kohe üldse ei hooli.

Tulin koju. Oleksin võinud koos Jussiga minna laululaval toimuvale stereobeat üritusele, sest mu lasteaiasõber Bob hullutab seal rahvast tantsima. Aga vedasin nii Jussi kui Bobi alt. Liiga väsinud, et nautida tegutsemist.

Aga mul on praegu hea üksi kodus olla. Ema sõitis reedel vanaemaga koos maale. Vanaema jääbki suveks maale. Loodan talle niipea kui võimalik külla sõita. Aga kahjuks ei saa veel niipea ratta pealt maha.

Uni söödab mind. Las imetab õhtuti vara ja hommikuti keeldub.