kunst pole elu

Viisin Agnese peale proove autoga koju. Pronkssõduri juurest kuni Pärnu mantee viaduktini seisime ütlemata kaua ummikus. Muudkui ainult põrr-põrri kaupa liikusime edasi. Ootamatu vihm jäi järgi, nüüd on väljas juba värske õhk.

Oli väsitav päev. Et mitte liigselt närvitseda, jõin kogu aeg suurest pudelist sidrunimaitselist gaseeritud vett. Minu lavastatud katkendi ettenäitamine läks vist enam-vähem. Boss ütles, et väga hea, aga kui oleks tema teha, et siis ta „võtaks kirvesupist kirve välja.“ Aga meie vist ei võta. Lihtsalt vist lisame soola.

„Nii keeruliselt nagu sa mõtled, pole eriti võimalik lavastada. Nii et ära eriti arva, et sa lavastada ei oska. Lihtsalt ära mõtle nii palju.“

Ärge mõelge, et ma nüüd tsiteerin koolidirektorit või mõnda tarka kaaslast.

Elus ei tohi olla liiga väsinud, sest siis on lõpuks kõik ükskõik. Kui inimene väsib oma elukutsest, siis ta uhab lihtsalt tölpanäoga. Kui inimene väsib oma elukaaslasest, siis ta lihtsalt sööb rutiini kahe inimese eest. Kui inimene väsib hommikuti ärkamast, siis ta tahab endale teistsugust elu.

Noh. Küsin siis inimeselt. Et Sina, kallis, et millist Elu Sina endale tahad?

Tema laiutab käsi. Ta ei oska vastata. Pakkuja lahkub. Inimene ärkab järgmisel hommikul. Õhtul on jälle väsinud. Tal on jälle ükskõik.