kunst pole elu

Inimestel peab igav olema. Nende elust peab puuduma armastus. Aljoša, Aljoša…Ljohha kas sa kuuled mind? Ma tahtsin sulle öelda ainult ühte asja. Ma tahtsin, et sa teaksid, et ma armastan sind…EI EI EI!!! Kuradi Aljoša, mida ta passib, tema pole meie õue poiss. Meie õues siukesed kaabakad ei jõlgu ringi. Ma tean küll, mis mõtted tal peas on. Ta tahab pisemate poiste jalkakleepsud ära varastada. Kao minema! Sina ei ole meiesugune, sina oled kole, loll ja paha!

Ja siis hetke pärast kisasid juba emad omavahel. Ja siis tulid isad välja. Mehed vibutasid rusikaid.

Aga siis läks pimedaks ja kõik läksid tuppa ja kõigil oli paha tuju ja nad elasid end välja oma pereliikmete peal. Järgmine hommik päike paistis, aga eelmine õhtu püsis inimestel meeles veel tükk aega.

Aljoša ise muidugi ei unustanud seda õhtut kunagi. Temast sai vabrikutööline, kes õhtuti vaatas televiisorist halbu kommertsfilme. Iga õhtul, ükskõik millise filmi lõputiitrite ajal ta nuttis. Ja nii igal õhtul.