kunst pole elu

Ma ei ole seda kommet endal varem avastanud, aga mulle vist meeldib oma olemata nooremaid vendi ja õdesid välja elada oma sõprade vendades ja õdedes. See ei ole see, et ma hullult tahaks, et mul oleks mõni noorem vend või õde. Mulle lihtsalt meeldib inimestele kaasa tunda. Mulle tundub, et mu sõprade vennad ja õed on palju paremad inimesed kui sõbrad ise. Nad on nagu sõprade puhtandid.

Nii tekkisid käimasolevatel lavakooli katsetel mu esimesed emotsioonid. Ise ka imestan, et tekkisid. Võib-olla lihtsalt oli meeleolu ja tähtede seis vihaks küps. Suhteliselt põhjendamata vihaks.

Aga mul on hea meel, et mind siiski miski ikkagi ka liigutab veel.

Kaks mu sõpra on paari viimase päeva jooksul mulle kurtnud ühesugust muret. „Minu jaoks ikka ei ole olemas ideaalset naist.“

See mure on jätnud mind natuke külmaks. Tahtsin neile vastata, et näiteks minul on siuke probleem, et minu jaoks ei ole olemas ideaalset jäätist ja siis absoluutselt ei ole minu jaoks olemas ideaalset villast sokki. Alati tulevad kanna kohast augud sisse.

Täna öösel olen kaua üleval. Loodan viha pealt kirjutada oma psühholoogia käkk-lõputööd.