kunst pole elu

Ma ei saanud täna koolis proovi teha, sest näitlejatudengitel on neljapäeval lauluarvestus ja üks see lauluõpetaja on meil siuke, et poolaastat hiilib indikate andmisest kõrvale ja siis paari viimase päevaga kütab. Ja kuna näitlejatel on ka tähtis eksamil hästi laulda, siis tuuakse neil paaril küttepäeval ohvriks kõik teiste asjade prooviajad.

See on nagu kõige hullem resultaadi ja hea näo poole rabelemine. Aga noh on kuida on ja olgu siis nii. Mul oli peavalu ja siis ma seal koolis lamasin ja ootasin, et millal saan hakata käsutama, sest käsutades ja teatrit tehes läheb mul alati peavalu ära. Või vähemalt meeldib mulle nii mõelda.

Igatahes jalutasime siis Agnesega linna peal ja läksime hesburgerisse kümne krooni eest maailma kõige sitemat kakaod ostma. Mõnikord lihtsalt tuleb end halbade ja ebamaitsvate asjadega hellitada. Igatahes kohtasime Mariat, kelle tuju suutsime veidike parandada. See ju hea. On ju hea. Kui suudad kellegi tuju kasvõi natukene parandada.

Bussis oli üks väike poiss. Mitte väga väike, umbes 12. Ma arvan, et ta tuli käsitööringist. Miks poisid ei võiks käsitööringis käia?

Enam mul pea ei valuta. Ei, põhjus pole kümnekroonises kakaopulbris, millele oli tuline vesi peale valatud. Põhjus on hoopis sügavamal. Põhjus on sellest, et homme ka päev.

Täna ei peagi lõpuni jõudma ega midagi valmis saama. Täna võib ka täna poolikuks jääda.