kunst pole elu

Mul on nüüd parem. Üldse on parem. Tervislik seisund on parem ja päeva õhtusel poolel sai ka veidike asjalik oldud. Mu hea tädi käis külas ja aitas mu tervisehäda leevendada, nüüd käsi ei valuta, arvan et saab see tantsueksam maha tantsitud nagu las madis võtku.

Vaatasin telekast viisteist minutit korvpalli, mulle korvpall ei sümpatiseeri. Ema vaatab praegu eurovisiooni poolfinaali või miskit, ma pole selle aastast Eesti eurolaulu kuulnud.

Homme hommikul lähen ilusti ema töö juurde ja prindin lõputöö välja ja lõunaks on see üllitis ka vast ära köidetud ja ilustatud juhendaja allkirjaga. Loodetavasti.

Igatahes oli tore päev iseendaga kodus.

Ma kuulsin eile kuulujuttu. Või tähendab see oli otsene jutt ja see jutt oli naljaga esitatud, aga karta on, et selle asjaga on tõsi taga…

„Ega sind ei näegi üldse ja kui näebki, ega sa siis juttu ei räägi, kõik mis sa meile pühendad võime kätte saada mingilt aadressilt killudblokspotkomm, ütle mulle kas see on normaalne?“

Ei. Ei ole. Üldse ei ole.