kunst pole elu

Laat. Alati on Tartu kesklinnas turg, kui ma sellesse linna satun. Müüakse pontšikuid, mett, kentsakaid mütse. Korraldatakse loteriid, kus iga pilet võidab raha. Pilet maksab 6 krooni ja enamus võidud on 1 või 2 krooni.

Aga olulisim on tädi, kes neid loteriipileteid müüb.

„Nii võtke siit jah, nii võtate kontsa ära ja ise paremale, sellepärast ongi siin see ala, eest peab vaba olema, kõik on legaalne värk, hommikul on hea võtta, kõik suured võidud on veel sees, kaks viiesajast võitu on, kohe siinsamas maksan raha välja, üks mees nüüdsama jalutas siit saja krooni minemaga, nii mis teil siin 2 krooni jah, võtate uue pileti jah, oma käega võtate ja siis siia paremale.“

Mina võitsin 2 krooni. Kristo ainult ühe.

Atlantise juures on kiikuvad pingid. Vastaskalda kalamees sai meie silme all endale lõunasöögi. Pistis kala kilekotti lämbuma. Praegu istun seminaril, 25 mintsa on kestnud, Juhan Kivirähk räägib teatritudengitele Maslowi püramiidist.

Ma vist üritan arvutisse kirjutama hakata mingit huvitavat juttu.

*

Ma olen veel mõelnud seda, et see Kivirähkide pere on ikka üks viieliste punt. Ühest vennast on saanud eeskujulik sotsioloog ja teisest eeskujulik eesti rahvusluse eest seisev kirjanik. Absoluutselt ebahuvitav ja ebadramaturgiline. Ühest oleks võinud ikka allakäinud joodik saada. Ükskõik kummast.

*

Kui sul on Tartu linn ja hetk nimega hommik, siis kuidas siis, siis üldse kuidas ei saaks see romantiline olla. Makist tuleb muusika, mis on umbes mustlaste keeles. Mingil majal on lipuvardas keeruliste vappidega lipud.

Ma ei taha kunagi Tartus elada, sest ma tahan alati Tartus külas käia. Mulle meeldib leida vaheldust ja käituda nii nagu ma rutiinses argipäevas ei käituks.

*

Täna on jälle päev. Pühapäev. Absoluutselt uus pühapäev. Ülikooli kohvikus saab leti kõrvalt niisama vett võtta. Üks kook maksab kaheksa krooni ja ta maitseb hästi.

Järjest rohkem on seminaril võõraid inimesi. Tunnen väheseid ja ei ma saa aru, miks omad kohale ei ilmu. Ma tean. Süüdi on selles lõunapoolusel olev päike.

Alati kui on halb, siis tasub sõita Tartusse. Bussiga. Või rongiga. Kes tuleb häälega. Paljud inimesed tunnevad kaasa inimestele, kes on sunnitud kogu aeg Tallinnasse sõitma.

Kõige naljakam on see, et õhtuti, kui ilm on soe, siis mingid inimesed, kes tunduvad mitte eksisteerivat, tegelevad asjadega, mis näivad täiesti absurdsed. Üks poiss, kellel oli kanda kitarrikott ja veel kaks suurt kotti kandis öises linnas Uku seljakotti. Uku oli seminarilt peldikusse läinud ja tagasi enam ei tulnud. Siis see kutt on ju Uku sõber. Ukul on palju sõpru. Sõber võttis koti kaasa ja otsis öises linnas omanikku.

*

Mulle meeldib, et ilusad ilmad tulevad otsustaval hetkel. Keegi on kevade kannatused ära lavastanud. Ärkake vara. Mida varem, seda parem. Siis jõuab laiselda, kui enma ei tärka.

*

Buss tõi mu tagasi Tallinnasse. Kuhugi kinnitub järjekordne Tartu seiklus.