kunst pole elu

Ma olen nüüd ilusti kodus ja olen veidi kärsitu. Tänasest päevast võiks päris palju asju esile tuua, aga kõik varjutab kaks tehnilist saavutust. Ühest ma veel ei räägi.

Teine on jällegi skype. Kuigi maci inimesed peavad endiselt veel omas mahlas praadima. Aga Windowsi uus versioon on „revolutionary“. Eelkõige skypecastsi pärast et nagu ütleb Andrus: „Skypecast on võibolla meie suurim uudis peale Skype’i kui programmi valmissaamist.“. Et ühesõnaga moderaator olles saad luua sõnalise jututoa. Saad panna inimesed ennast kuulama, kui muidugi leidub kuulata soovijaid. Juba mõeldakse kuidas see leiutis võib muuta näiteks ülikoolis loengute pidamist. Ja Skypega saab nüüd lisaks telefonidele helistamisele ka telefonidele smse saata. Eestisse hinnaga 1,21 krooni.

Igatahes kallikesed, kes te ei kasuta skype palun registreerige end ja lisage mind oma gängi ja siis saame mõnusamalt instant messagesid vahetada ja vahel äkki helistadagi ja vahel äkki ka siis muud pulli teha.

Aga muidu on nii, et mina smsin ja helistan viimasel ajal ainult informatiivsetel põhjustel. Ja sedagi suhteliselt harva. Ega see midagi eriti palju ei muudaks, kui mul telefon ära kaoks.

Ja teised on mu peale tihtilugu ka sellepärast pahased, et ma ei võta telefoni vastu. Lihtsalt sellepärast ei võta, et ma ei tea, et mul telefon heliseb. Mul on telefon alati hääletu peale ja tihtilugu on ka põrin väljas.

Elul, inimestel ja hommikutel on erinev rütm. Kui hommikul läbi Lepistiku pargi lonkisin, siis mõtlesin, et hullult lahe oleks omada neutraalse inimese rütmi. Siis hakkasin mõtlema, et huvitav kes on neutraalsed inimesed. Need on vist need inimesed, kes ei oota üheltki päevalt midagi. Ja siis ei juhtugi midagi ja see on hea. Neil on aega õhtuti televiisorit vaadata ja hommikuti võivad nad süümepiinadeta kaua ajalehte lugeda.