kunst pole elu

Inimesed vajavad objekti. Sihtmärki. Kui Ruhnu karu uinutataks ja ta kohalike elanike kätte kantaks, siis nad tapaks ta ära, sest viimased paar päeva on jõudsalt kasvatanud nende vihkamist. Neil on avanenud võimalus iseend puhtamaks vihata.

Mis siis saab orkuti community „pronkssõdur maha!“ inimestest, kui pronkssõdur maha võetakse ja tõesti kuhugi mujale asetatakse?

Ega inimesed ei unusta seda, et neil on õigus vihata.

Kui selle community aktivistidel pole enam sihtmärki või sihtmärk hägustub (igat venelast ei saa ju vihata, sest mõni on päris normaalne inimene, aga pronkssõdurit on ainult üks ja seda on täiega õigus vihata), siis nähtavasti hakkavad nad vihkama üksteist. Õigemini nad vist juba praegu vihkavad üksteist. Nad võiksid vähemalt senikaua oodata kuni pronkssõdur saab minema viidud. Inimestel võiks oma vihkamises olla püsivust. Ma ei tea mis siis oleks parem.

Kõik vihkavad. Kõik võiksid täiega vihata. Tuleb niikaua kui vähegi võimalik vihata. Mida kõvemini vihkad, seda kiiremini läheb üle. Oska vihkamine panna hetkesse, saad järgmisel juba vabalt elada.

Las karu olla. Las sõdur minna. Las inimesed areneda.