kunst pole elu

Peale kooli, peale seda kui Uku sõin Kompressoris ära pannkoogi ja Agnes jõi ära kohvi, sain Margusega kokku ja siis me mingi paar tundi tiksusime. Me polnud ammu näinud ja meil oli tore teineteisee halbu ja ebausutavaid seiklusi välja mõelda. Meile meeldib teineteist ületrumbata, et kes on vahepeal kõvem mees olnud.

Nojah. Siis Margus läks raamatumüüjate peole ja mina ootasin Toompealt allavalguvad kursakaaslased ära ja Pärnu mnt Patrickus mängis loll muusika ja ma jõin teed ja siis me sõitsime Uku ja Kristoga Mustamäele ja läksime Siili pubisse õlut jooma. Ja siis nad hakkasid selle mõjul, et kui troll Tõnismäelt mööda sõitis ja siis venelased seal küünlaid põletasid, rääkima, et ikka üldse ei tahaks kui sõda tuleks ja ikka üldse ei teaks, et mis siis saab. Vot siis jooksis mul juhe kokku. Esiteks isegi mitte unenägude mõjul ei tule sõjad nii kergelt ja teiseks sorri vaan peetrid, et kui tuleb sõda siis tuleb sõda ja sorri vaan kui lugesin noorpõlves liiga palju Hemingwayd ja tema ju ütles, et õige mees pole see mees, kes pole sõda näinud. Sorri mu tulevane surm ja reaalne maailm ja kodumaa Eesti, läheb nii nagu läheb, aga mina olen üpriski kindel, et jääme püsima.

Ma ei tea, mis inimesi ma oma ellu igatsen. Käte ja jalgadega ja suhteliselt erilisi vist. Kes aitaks mu unistustes mul lambaid karjata ja me elaksime ülipisikest ja ülienda elu ja meil oleks ülienda rõõmud.