20060511

yes hea tubli irw

faaaame…I gonna make it to heaven…faaammee I gonna live forever…remEmber… reMember…rememBEr…rEmembeR…

Igas päevas peaks olema väike kiitus. Ükskõik kellelt ja kasvõi ümbernurga. Ma olen viimasel kolmel päeval õnneks suutnud kiitust teatud inimeste teatud sõnade mõjul endale sisestada.

Naljakas kas pole, aga viimastel päevadel on need „teatud inimesed“, need kes ütlevad mõne kordamineva sõna, olnud õppejõud.

Kes siis ei teaks seda, et õpetajad ja õppejõud on lollid ja ei tea mitte midagi ja nende sõnad ei maksa ka mitte midagi.

Aga ikka lasen ennast ära petta.

Faaaamee… I gonna learn how to fly…

Mulle kiitmine ja kallistamine ei meeldi. Need tegevused ei kuulu psühholoogilise realismi zanrisse. Mul on raske leida neile sisemist katet. Mina olen võlts või on mu kriteeriumid valed.

Laseme edasi. Alltekstide jõul. Mossitades ja juustusaiu süües.

Comments:
Minu arust on ka kiitmine ja kallistamine mingid imelikud asjad. Aga mulle tuleb meelde, et sa ükskord ütlesid, et tüdrukud peavad kallistama. Mina küll ei saa aru, miks peavad tüdrukud su arust sisemiselt katmata olema.

Pärast kogu seda aega, mis sellest möödunud on, olen ma muidugi sellele arusaamatusele endale sisemise katte välja mõelnud, nii et see ei olegi enam tähtis.
 
See on natuke nagu see, et minu arust pole võimalik olla kõigi sõber. Kõigi lähedane. Kõigi kallistaja.

Kuid ma tean, et osade naiste puhul on see äärmiselt sümpaatne, kui nad oskavad läbi kallistuste, paide ja silmadesse puurimise väljendada oma heasoovlikust.

Lihtsalt ma ei ole eriti kontakte inimene.
 
Postita kommentaar



<< Home
eXTReMe Tracker

This page is powered by Blogger. Isn't yours?