kunst pole elu

Täna on Rahvusraamatukogus rahulikum kui eile. Ei piiksu läpakate windowsi sisse- ja väljalülitamise helid, tänane konsultant ei köhi seeriatena. Aga osad näidendid on endiselt jamad. Mul on tunne, et mu kõrval istub üks ajaloohuviline poiss. Tal on palju raamatuid ees, ta kannab dressipluusi.

Mulle meeldib kui avariiulitel pole mingit asja, mis mul vaja on. Mulle meeldib seda laenusedelit täita ja luugist tädile ulatada ja siis tädi alati kohe arvutist kontrollib, et ega ma ei ole opakas, et tellin äkki midagi, mida pole võimalik tellida. Ja siis ta veendub, et ma ei ole opakas ja ütleb: "Umbes poole tunni pärast."

ja alati täpselt ühtemoodi.