kunst pole elu

Loen. Kirjutan näidenditest üles siis mõned laused. Suht suvaliselt. Sügavamat põhjendust ei otsi, et miks just need.

Mulle ei meeldi teiste tunnetes sorida. See on väga ebamugav. Just nagu kaardimängus vastase kaarte piiluda. Siis tead ette, et kaotad.

Te armastate mehi?
Ma ei põlga neid. Mõnus on ennast nendega nühkida nagu suurte seepidega. Sa tunned, et saad täiesti puhtaks…

Ma tunnistan ausalt, et ma ei veeda oma öid inimkonna saatuse üle pead murdes, aga mulle on alati tundunud, et inimesi on kahte liiki. Ühed on nagu elu tõeline liha ja veri, teised on vaid väline kest ja poos. Ühed naeravad ja nutavad ja on üdini inimlikud, teistel pole muud kui liigutused, hoiak ja pilk. Kui te tahate neist kahest liigist vägisi ühte teha, siis on kõik läbi. Inimkond võlgneb niisama palju oma tähtedele kui märtritele.

Te olete täpne koopia minu esimesest armastusest.
See on ütlematagi selge.

Kogu kalmistu on minu silmis suur väli, kuhu on maetud peeglid, milles need, kes elavad, ainult ennast näevad.

Ma ei ole naine, kellele tuleb vahetpidamata oma armastust kinnitada, niisugused naised on minu meelest rumalad…

Ma ei kavatse enam end alaväärsena tunda. Siiani ma mõtlesin, et see peabki nii olema või et sa ei näe mind sellepärast, et minus pole midagi, mida maksaks näha. Aga nüüd on mul selge, et sa ei näe õieti ühtegi naist. Välja arvatud et oma ema. Tema tundeid sa märkad, tead millal ta on õnnetu või mures, aga mind sa ei märka. Ja teisi naisi ka mitte.

Nojah, see ongi teatavas mõttes mäng. Niipea kui on tegemist kahe inimesega, ei saa absoluutsest siirusest enam juttugi olla, eks ole? Naine ei ole su küljeluu.

Mõni näidend on väga kihvt. Ei tahagi teda teatris näha, tekst mängib mulle ise. Mõne teise näidendi jätan jälle pooleli.
Praegu siis tulistan näidendeid. Õhupüssist. Paukpadrunitega. Kõrvad lähevad süvenedes lukku. Raamatukogus ei võta ma kunagi telefoni vastu. Ainult enesekesksed inimesed võtavad.