kunst pole elu

Homme kell 11 on näidendite lugemise finiš. Mu kontrollaeg on praegu suhteliselt halb ja ega üle oma varju ei hüppa. Ülehomme hommikul on prantsuse keele vastamine, aga selleks ei jõua vist üldse õppida, sest homme on veel proov ja siis ühe ülikooli lõpuaktus ja pidu.

Käisin täna siis üle maeiteamis aja juuksuris. Korrastamas soengut. Homme peab ülikooli selga ajama. Nagunii hakkab kleepuma.

Tänane suveetenduse muusika osa proov ei süstinud just enesekindlust. Ma ei taha enam mitte kunagi siukest teatrit teha. Ennem ma lähen kuhugi firmasse pressiteateid kirjutama. Minu arust peaks teatrit tegema ainult mingi sisemise tungi sunnil ja sisemise vajaduse tõttu. Sisemine tung peaks panema vaimustuma ja sisemine vajadus arenema.

Aga meil on plaan kuidas areneda. Ma ütlen, et olenemata kõigist väntsutustest, tuleb see suvi väga loominguline. Iseenda vajaduste tõttu.

Aega on vaja. Eemale inimestest, nende kapslites iseloomudest ja viltusest tunnetusest.
Mul on tunne, et mul veel tuleb selle maailmaga probleeme. Ja siiski ühest jamast näidendist teile üks ilus lõik:

Sest asju, mida ma ette ei kujuta, ei ole olemas, õigemini, nad eksisteerivad kuidagi ebamääraselt ja see teeb vähem haiget…Saad aru?...Tänan…Sa oled hea. Ma armastan sind