kunst pole elu

Kuna ma ei viitsi praegu lugeda Lorca näidendi „Bernard Alba maja“ kolmandat vaatust ja kuna ma ei viitis õppida välisteatri eksamiks „teooriat“ ja kuna ma ei viitsi kirjutada seda, mida ma tegelikult tahan kirjutada, et siis ma kirjutan hoopis naistest.

Mul on palju naisi.

Mitte selles mõttes.

Tavalises mõttes. Ma arvan, et see ei ole normaalne, et mehel on sõbrannasid rohkem kui sõpru. Mitte et mul sõpru ei oleks, kuid sõprade puhul loeb minu jaoks üliülioluliselt kvaliteet. Mul on päris mitu päris kvaliteetset sõpra.

Ja mitte et naiste puhul üldse midagi loeks kvantiteet.
Mul on ainult päris ainult mõni väga-väga-väga hea sõbranna.
Ja siis mul on päris ainult mõni väga hea sõbranna.
Mul on päris mitu head sõbrannat.
Mul on päris palju naisi, kelle kohta ma arvan, et nad on head inimesed ja ma tean, et nad arvavad, et ma olen ka hea inimene.

Aga siis mul on posu naisi, kellega ma ei oska suhelda. Lihtsalt ei oska alustada.
Ja siis on veel vist naisi, kellega ma ajapuudusel ei jõua suhelda.

Olen päris suur inimeste hülgaja. Teen seda karmilt, aga ausalt.

„Mina“ ja „Naine“ moodustame kiiresti „meie“ gängi. Mingi sõprussideme, millest ainult „meie“ aru saame. Meil on oma kood, meil on oma alge.

Umbes aasta tagasi ma tundsin, et ma tahaks rohkem uusi mehi oma ellu. Nüüd on see soov kadunud.

Ma tahaksin sugude võrdsust. Ma tahaksin endale sõprussidemeid, mis oleksid tugevad, aga samas niivõrd mõistuspärased, et hoiavad mu valla.

Ma ei taha, et ma häid inimesi enda juurest minema peletaksin sellepärast, et mul ei viitsimist süveneda nende paigutamisse oma lähedaste inimeste süsteemi.

Nojah. Kuigi valitseb suht süsteemitus. Siiski peaks olema rohkem avatud.

Mulle on öeldud, et ma olen kõige halvem teise inimese süsteemiga kohanduja üldse. Et ma ei tee inimlikke kompromisse. Et lihtsalt ei tee ja et ma ei tunne ennast sellepärast absoluutselt süüdi ka. Kuhu siis üldse niimoodi võimalik jõuda on?

Aga ma ei luba, et ma ennast parandan.
Mina olen ju see.
Valmis inimene.
Mina tean kuidas peab elama ja kes „väärib“ kohta minu suurepärases maailmas.

*

Ja nüüd on saanud õhtust hommik ja ma lähen jooksma. Sportlikult alustan targutavat päeva.