kunst pole elu

Meil on täna seikluste lõpu päev. Eile õhtul läksime korraks Meriväljale Ursula sünnipäevale, lõpetasime Käsmus Andero peol. Peategelased: taksojuht, Peterburi kiirliini bussijuht, perekond Uusbergi ema, erinevad perekond Uusbergi liikmed.

Puu ehk pakk ehk põletamismaterjal. Pärt leidis, kolmekesi tassisime, leek oli ilus. Käsmu rand on vaikne ja õdus. Ma praegu igatsen kõrvaklappe, et see teatriajaloo loeng kuidagi vastu pidada. Pärast kõike seda ärakäiku ostsime Ukuga suured jogurtid ja magasime varajases koolihoovis end jumalateks.

Padi. Mis on padi? Kas ta on isiklik? Kas padi peab öö läbi püsima sängis? Mina ei oska määrata, mis on minu peaaluse õige tugevus ja kontsentratsioon.
Patjadele tõmmatakse püürid peale. Ma ei ole kindel, kas see on alati vajalik.

See öö me vaatasime üliilusat ülisujuvat päikesetõusu. Kera tuli pilvede tagant, sõts-sõts hammustas veest läbi. Kivid ja päike ja tuli ja inimesed, milleks meile inimesed, kui meil on sümbolid? Kaua nad meid segavad?

Mida ma praegusel hetkel kõige rohkem tahaksin? Ma tahaksin mittehaiseda ja paljaid naisi ja tühjust.

Me lavastasime täna öösel Uku ja Pärdiga. Lavastus ei tule taastamisele, puu põles ära. Kummagi venna kulmud ei läinud põlema, kui nad puhusid ta jalgevahele.