kunst pole elu

Kolmveerand tundi on jäänud peaproovini. Sõin just kõhu täis. Käisime autoga kiiresti Kadriorus Maria pool, sest oli vaja ühte valget kleiti värvilise kleidi alla. Väljas sajab vihma ja nüüd hakkasid autode sireenid üürgama, nähtavasti kahte inimest laulatati Toomkirikus.

„Meie töö on tehtud,“ võiks vist öelda kursuse viis lavastajat. Eks nüüd siis lihtsalt paistab, et mis peaproovis ja eksamil välja kukub.

*

Nüüd olen ma kodus. Ostsin poest 2 Saku Kuld õlut, määrdevõid, leiba ja ühe mingi magustoidu. Maria tahtis, et ma blogi täna õhtu midagi kirjutaks. Ma eriti ei taha.

Mis ma ikka kirjutan. Selles mõttes, et mul on alati ju normaalne olla. Aga kui mul on alati normaalne olla ja toit maitseb normaalselt ja kõik inimesed tunduvad tavalised ja kõik emotsioonid on juba kunagi ammu-ammu ja üsnagi sügavalt läbi elatud, et mida ma ikka siis kirjutan. Kes see loeb. Miks ta loeb.

Issand. Ma tahaksin juba olla nii, et keegi mind ei puuduta, sest siis on mul väga valus ja väga rõõmus olla. Sellepärast mulle ongi selle nädala „üksinda kodus“ õhtud väga meeldinud, et mul on olnud väga tore.

Milleks siis üldse mulle teised inimesed, kui mu koer ja kaisunotsud on mulle parim seltskond? Eks ikka selleks, et ennast ärritada.

Ma ei ole siiani maailmaga päris õiget klappi leidnud. Ma ei oska suhelda ja ma ei jõua kuhugi pürgida. Mind ei liiguta edu, mind ei kurvasta läbikukkumised. Alati olen ma üksi. See on mu rõõm, see on mu tänane õhtu. Aitäh.

Kui loete, siis lugege. Ma ei ole kitsi. Mul on ükskõik. Teie olete mulle ükskõik. Aga see, et teil endal teist endist ei oleks ükskõik, see on mulle tähtis. Ei tohi! Ei tohi nii elada, et on ükskõik. Te peate naeratama ja tundma ja olema ja nautima ja tahtma.

Ma lähen määrin määrdevõid leivale ja joon õlut kõrvale.