kunst pole elu

Palju pole vaja selleks, et jäädvustada.

Lisaks Rotile, kes sai viimases proovis endale kolmest lühilausest koosneva monoloogi, mis on kogu tüki arusaadavuse seisukohalt äärmiselt oluline, kehastan ma suvetükis ka Surma. Kaks korda tulen viin Ago ära. Kord on ta Vanamees ja kord Keiser. Suhteliselt klišeelik ja mõttetu.

Mina Olen Surm.
Alguses oli Surmal tekst ka: „laula veel väike ööbik“ ja „ma lähen oma koju tagasi“, aga proovis kõik naersid, kui üritasin neid lauseid öelda.
Kõik on veendunud, et Surm ei ole nännukas.

Ärge olge nii kindlad.

Nii hea oli üle pika aja msnis olla. „Rääkisin“ Marguse ja Jimiga. Margusega naistest ja Jimiga ka naistest. Margus ostis endale sportauto ja Jim tuleb homme lavakooli katsetele.

Ma tahtsin mingi päev kirjutada sellest, et noored inimesed hakkavad väga noorelt surma vastu sõdima. Arvatakse, et kui midagi konkreetset ei tee, et siis saab jumalalt armu.
Tundub, et mitu kõrgharidust ja palju inimsuhteid päästavad.

Margus ütles, et see on karaokekapitalism.
„et tänapäeva ühiskonna kõige suurem probleem on valikute rohkus.“

Inimesed on kuidagi laokil. Nad teevad kõike ja mitte midagi. Interdistsiplinaarsed käpardid oleme. Kaua see enam nii kesta ei või.