20060617
vargamäe maradonad
Ma panin kella vara helisema, et lõplikult vormistada oma hüplik ettekanne Komissarov-Karusoo-Rohumaa. Aga ma ei saa. Ma panen enne veidi eilset.
Eile oli kaks väga head asja.
Argentina võitis Serbja ja Montenegrot 6-0. Sportnet: Argentina andis Gelsenkirchenis tormihoiatuse. Soccernet: Serbia ja Montenegro kaitse lasti sõelapõhjaks. Teist väravat lüües tegid argentinlased järjest 24(!) söötu. Mängu lõpus tuli sisse ka Lionel Messi, 18-aastane „talent“, „imelaps“, „superstaar“…söötis ühe, lõi ühe.
Aga ega mina teist poolaega ei näinud, sest korjasin Siili peatusest Kristo ja Maria peale ja me sõitsime Vargamäele. Vargamäe Kuningriik.
Anton Hansen Tammsaare on ammu surnud kohustulik kirjanik. Tema kirjutas viie osalise romaani „Tõde ja Õigus“.
Urmas Lennuk on minu erialaõppejõud. Õppis lavastajaks, sai temast draamakirjanik. Tema kirjutas Tõe ja Õiguse esimesest ja viimasest osast kokku eriskummalise, lihtsa, lööva ja siira dramatiseeringu.
Jaanus Rohumaa on „eesti teatri tahtjate põlvkonna kõige võimekam ja omapärasem lavastaja, aga üldjuhul teeb ta mingit jama, sest ta ei taha teha valmis teksti ja siis ta mõtleb-komponeerib üle.“ Seekord andis Lennuk Rohumaale valmis teksti ette ja tulemus on suurepärane. Rohumaa on pannud mängima teksti, koha, visuaalsuse ja metsast kostva ööbiku.
120-pealine ühendkoor mängib inglitiivades. Noor ja vana Andres ja Pearu segunevad, igavikuline tegelane inim-koer Pollo teeb nalja ja hullutab rahvast, sita-pissi naljad töötavad nagu alati. Igatahes kahe eesti teatri isemõtleja klassiku tõlgendus on Õnnestunud.
Nende inim-koertega on Lennukil ikka mingi teema. Boob teab.
Ma arvan, et seda tükki mängitakse ka järgmine suvi. Mul on hea meel, et neil hästi läheb.
Jõudsime uuesti pealinna enne südaööd. Õhtul oli hea uinuda. Aga nüüd tõesti peaks hakkama mõtlema Karusoo kompromissitusele, Koma otsekohesusele ja Rohumaa talendile. Võiksin ju ettekannet alustada eilsest õhtust, sest vaevalt Reet Neimar või keegi meie kursakaaslane käis neljapäevasel esietendusel. Aga see oleks võib-olla liiga inimeste uudishimul mängimine. Las nad ise avastavad, mis neile meeldib ja pealegi ma ei tohi ju mitte kunagi unustada ühte tõsiasja.
Mina pole kõik, ma võin nii elu kui teatrit valesti mõista. Seega ära parem üldista.
Igatahes sain eile õhtul ka sõnumi.
Armas oled. Varsti näeme ja ära oma enesekesksust kaota.
Vot nii inimesed.
Eile oli kaks väga head asja.
Argentina võitis Serbja ja Montenegrot 6-0. Sportnet: Argentina andis Gelsenkirchenis tormihoiatuse. Soccernet: Serbia ja Montenegro kaitse lasti sõelapõhjaks. Teist väravat lüües tegid argentinlased järjest 24(!) söötu. Mängu lõpus tuli sisse ka Lionel Messi, 18-aastane „talent“, „imelaps“, „superstaar“…söötis ühe, lõi ühe.
Aga ega mina teist poolaega ei näinud, sest korjasin Siili peatusest Kristo ja Maria peale ja me sõitsime Vargamäele. Vargamäe Kuningriik.
Anton Hansen Tammsaare on ammu surnud kohustulik kirjanik. Tema kirjutas viie osalise romaani „Tõde ja Õigus“.
Urmas Lennuk on minu erialaõppejõud. Õppis lavastajaks, sai temast draamakirjanik. Tema kirjutas Tõe ja Õiguse esimesest ja viimasest osast kokku eriskummalise, lihtsa, lööva ja siira dramatiseeringu.
Jaanus Rohumaa on „eesti teatri tahtjate põlvkonna kõige võimekam ja omapärasem lavastaja, aga üldjuhul teeb ta mingit jama, sest ta ei taha teha valmis teksti ja siis ta mõtleb-komponeerib üle.“ Seekord andis Lennuk Rohumaale valmis teksti ette ja tulemus on suurepärane. Rohumaa on pannud mängima teksti, koha, visuaalsuse ja metsast kostva ööbiku.
120-pealine ühendkoor mängib inglitiivades. Noor ja vana Andres ja Pearu segunevad, igavikuline tegelane inim-koer Pollo teeb nalja ja hullutab rahvast, sita-pissi naljad töötavad nagu alati. Igatahes kahe eesti teatri isemõtleja klassiku tõlgendus on Õnnestunud.
Nende inim-koertega on Lennukil ikka mingi teema. Boob teab.
Ma arvan, et seda tükki mängitakse ka järgmine suvi. Mul on hea meel, et neil hästi läheb.
Jõudsime uuesti pealinna enne südaööd. Õhtul oli hea uinuda. Aga nüüd tõesti peaks hakkama mõtlema Karusoo kompromissitusele, Koma otsekohesusele ja Rohumaa talendile. Võiksin ju ettekannet alustada eilsest õhtust, sest vaevalt Reet Neimar või keegi meie kursakaaslane käis neljapäevasel esietendusel. Aga see oleks võib-olla liiga inimeste uudishimul mängimine. Las nad ise avastavad, mis neile meeldib ja pealegi ma ei tohi ju mitte kunagi unustada ühte tõsiasja.
Mina pole kõik, ma võin nii elu kui teatrit valesti mõista. Seega ära parem üldista.
Igatahes sain eile õhtul ka sõnumi.
Armas oled. Varsti näeme ja ära oma enesekesksust kaota.
Vot nii inimesed.
# posted by Mart : 07:15
