kunst pole elu

On reede õhtu ja laupäeva öö. Kell on 01:25. Helme kooli ühiselamu. Tänasel etendusel Valga kultuurimajas oli umbes 240 inimest. Enamuses krutskeid täis väikesed lapsed, kel puudus teatriharjumus. Jalutasid uste sisse-välja, võrdlesid mobiilihelinaid. Ega väiksed lapsed, eriti kui nad on rumalad, ei tee ju vahet, kas viibib ta kontserdil või teatris. Kino eristab juba ka väga väike laps, ta teab poppe dvdesid, tal on olemas Jääaeg 2 ja Kariibi mere piraadid 2. Või siis on ta sõbral ja ta saab sellega teiste sõprade ees kiidelda, et tema sõbral.

Väikesed lapsed mõtlevad palju asju välja. Nad on loovad ja nutikad, kuid äärmiselt õelad ja julmad olevused. Lastele teatrit teha on suhteliselt mõttetu, sest neil on salvav kriitikameel. Üks laps otsustas etenduse ajal aktiivselt võtmekimbuga mängima hakata.

Täiskasvanud kriitik ei hakka kunagi teatris kõva häälega kommenteerima või ükskõikselt ringi jalutama. Päris kriitik peab oma negatiivse hoiaku välja näitama.

Seega päriselt pohhui on ainult väga väikestel lastel. Seega inimesed, kes on üle kuue aasta vanad, ärgu kasutagu sõnu, mille sisu nad ei tunneta.

Teil on oma arvamus. Teil on mõtted. Teil on hoiakud. Teid me ei karda oma publikuks. Kardame põngerjaid, aga reklaami järgi just nagu neile oleks see tükk suunatud.