kunst pole elu

Põriseme. Saaremaa suunas. Kell on 6.35 ja päike hiilib vaikselt välja. Agnes vaatab eespingis aknast välja, Elina vist suigub, Uku-Martin naljatlevad, Maarja magab kägaras, Robert loeb raamatut, vist Mehis Heinsaart, nüüd alustasid Martin-Uku nõmedalt laulmist, Elo üritab minu kõrval kägaras magada, kõrvalistmel on Maria asetanud pea Andrese sülle, magab, Andresel on päikeseprillid peas ja ta vaatab aknast välja. Nende taga magab Juss üle kahe istme, tal on magamiskott peal, Marek vaatab ka päikeseprillid pead hommikust Eestimaad, Mareki päikeseprillide klaasid on palju tumedamad kui Andrese omad. Tagumisel istmel magavad patju kasutades nii Kristo kui Ago. Nende kõrval istub Meelis, kes toetab pead vastu tagumist klaasi ja mitte ei saa aru, kas ta üritab aju põristades magada või tšillib. Meelise kõrval taga nurgas on magamiskotti pugenud Marion. Ma kuulan Dagöt ja ninna tungib bensiinilehk. Mul on prillid peas, sest las silmad veidike puhkavad läätsedest.

Võib ju öelda, et see kõik on seks draags ja rokenroll läbi suvise Eestimaa. Ilu on vaataja silmades. Peaasi, et nalja saab ja poisid bussis suuri peeretusi lendu ei laseks.