kunst pole elu

Lapsed kisasid saalis ja kõik tegid peale etendust head nägu. Mina põgenesin. Ema juubelile. Tantsisin ühe keskealiste tantsu ja mulle meeldisid ema noorsuaja fotod. Nüüd põgenesin hetkeks koju, dušši võtma ja asju pakkima.

Mul on kaks tunnet. Et ma olen paha inimene, et ma kõikjalt jalga lasen ning siis veel see, et mind rebitakse lõhki. Tunne ütleb mulle, et ise poleks õiglane otsustada. Ei tohi, ei saa ja ei julge teha neid asju, mis mul on vaja teha. Aga pühapäevast hakkab vähemalt paariks päevaks uus elu. Oma enda kindla ja tapva rutiini sees. Oi ma panen. Oi ma juba ootan.