kunst pole elu

Mind on alati huvitanud professionaalsus. Mulle meeldivad professionaalsed inimesed. Tähendab ses mõttes, et professionaalid tegelevad sellega, mida nad teha tahavad ja teevad seda südamega. Nad teevad kõik, et endal oleks tööd mõnus teha. Nende aeg on kallis, nad ei raiska iseennast jama peale.

Aga ma otsin.

Ma tahan leida „professionaalset inimest“. Siukest, kes oleks nii puhas, et mul tekiks aukartus.

*

Meie kursusel oli täna esimene päris teatriproov. Meile anti viie peale üks garderoob, kõik on nagu päriselt. Tohutu molutamine ja juuakse kohvi. See päev jääb meile alatiseks meelde, sest lavastajast kursusejuhendaja kukkus dekoratsiooni robustselt lõhkuma. Puit purunes ja pealik konstanteeris fakti, et Draamateatri puidumehed teevad haltuurat ning korduvalt rõhutas meile, et kõige tähtsam asi on ikkagi ohutus.

Kui peale üheksat teatrist lahkusime, siis Elo, meie tubli kunstnik, ütles mulle, et siukesest tükist, kus pole vahepeal proovides kaost ja lootusetust ja nuttu, et siukesest ei tule midagi. Steriilsusest kunsti ei sünni. Molutame homme edasi, püüame katastroofile jõuda võimalikult lähedale.