20060720
pole vaja teeselda
Üksi kodus olles on ikka see jama ka, et aeg kaob mõttetuste peale ära. Just sellepärast, et keegi ei käi pinda ja kõike nagu tahaks teha ja samas ei viitsi ja siis kell tiksub, aeg liigub. Täna päeval ma ei teinud vist mitte midagi. Hullult igatsesin endale aega, nüüd ei oska temast hoolida.
Ja siis üks hetk msnis Mariaga õnnitlesime teineteist, sest meie tekst ilmus üleriigilise levikuga päevalehes. Siuke pooleldi kommerts, pooleldi lihtsalt loll jutt, sekka kübeke siirust.
Venna vana autoga sõitsin Ubud vaatama. Kristo tuli ja Lee tuli ja see lavakunstnik Marion tuli. Tagasi tuli autoga veel ka esmakursuslane Lauri. Ta tuli Vormsilt, kolm päeva oli üksi seal ja ei teinud mitte midagi. On ju veel lahedaid inimesi ka järgi. Imetlusväärseid. Tema läks vähemalt kuhugi ägedasse kohta, kus ei teinud mitte midagi, mina passin kodus.
Ubu võttis silme eest kirjuks. Suur show, kohati võttis muigama, kohati oli piinlik ja lõppkokkuvõttes jättis külmaks, sest mõtteid söödeti ette kvantitatiivselt ja kuhjates. Mulle aitab väikesest kübemest, aga alget ei tohi kohe uute ja sitemate kübemetega tappa. Jaa-jaa, kõige tähtsam on elus see, et siiruse kübemeid liiga tihti laiali ei jagaks. Jaa-jaa.
Lihtsalt naljakas on see, et lähen absurditeatri esimest suurt kirjatükki umbes-täpselt eesti esilavastaja esituses umbes täpselt sürrile vanale lennuväljale vaatama ja kes kogu show ära varastab, on mu ema, sest saadab mulle sõnumi:
„Homme on kaduneljapäev. Mürk jäi köögi teleka kõrvale. Tõmba siis kraanikausi alusesse kappi jutid.“
Kullakallid kunstnikud ja lavastajad, te ei jõua kunagi sellisele tasemele.
Homme tuurile. Ei tea kas Jõhvis-Avinurmes, Valgas, Põltsamaal meid folgi tõttu üldse keegi vaatama tuleb. Tänapäeval ostavad ju väga noored lapsed vanematelt saadud raha eest kalleid kontserti- ja meelelahutuspiletid. Peab. Tuleb. On nauditav. Vist mina ei oskaks seal Viljandis end hästi tunda.
Ja siis üks hetk msnis Mariaga õnnitlesime teineteist, sest meie tekst ilmus üleriigilise levikuga päevalehes. Siuke pooleldi kommerts, pooleldi lihtsalt loll jutt, sekka kübeke siirust.
Venna vana autoga sõitsin Ubud vaatama. Kristo tuli ja Lee tuli ja see lavakunstnik Marion tuli. Tagasi tuli autoga veel ka esmakursuslane Lauri. Ta tuli Vormsilt, kolm päeva oli üksi seal ja ei teinud mitte midagi. On ju veel lahedaid inimesi ka järgi. Imetlusväärseid. Tema läks vähemalt kuhugi ägedasse kohta, kus ei teinud mitte midagi, mina passin kodus.
Ubu võttis silme eest kirjuks. Suur show, kohati võttis muigama, kohati oli piinlik ja lõppkokkuvõttes jättis külmaks, sest mõtteid söödeti ette kvantitatiivselt ja kuhjates. Mulle aitab väikesest kübemest, aga alget ei tohi kohe uute ja sitemate kübemetega tappa. Jaa-jaa, kõige tähtsam on elus see, et siiruse kübemeid liiga tihti laiali ei jagaks. Jaa-jaa.
Lihtsalt naljakas on see, et lähen absurditeatri esimest suurt kirjatükki umbes-täpselt eesti esilavastaja esituses umbes täpselt sürrile vanale lennuväljale vaatama ja kes kogu show ära varastab, on mu ema, sest saadab mulle sõnumi:
„Homme on kaduneljapäev. Mürk jäi köögi teleka kõrvale. Tõmba siis kraanikausi alusesse kappi jutid.“
Kullakallid kunstnikud ja lavastajad, te ei jõua kunagi sellisele tasemele.
Homme tuurile. Ei tea kas Jõhvis-Avinurmes, Valgas, Põltsamaal meid folgi tõttu üldse keegi vaatama tuleb. Tänapäeval ostavad ju väga noored lapsed vanematelt saadud raha eest kalleid kontserti- ja meelelahutuspiletid. Peab. Tuleb. On nauditav. Vist mina ei oskaks seal Viljandis end hästi tunda.
# posted by Mart : 01:11
