kunst pole elu

Lasnamäe tõusul lauluväljaku juures jäi meile ette mulda täis musta tossu väljaajav vana vene veok. Meie põka vahestas krrrtttss käiku ja võttis teise ritta. Hommik särab, magajaid bussis ei ole. Ma ei mäleta, mida ma täna hommikul unes nägin, aga eile öösel oli verd. Mõned piisad verd, mille peale ma ära ehmusin. Jah. Tegelikult Kristo ja juss magavad. Nad teesklevad ja unistavad.

Huvitav, millest võiks unistada bussiistmel kägaras olles?

Tüdrukutest. Kindlasti. Söögist, maitsvast söögist.

Kui praegu mõtleks välja reklaami, siis paneks bussiistmel kägaras olev noormees lutsukommi suhu ja selle karge maitse tõstaks ta loksuvast bussist Brasiilia randa. Poisi kätte tekib kõrrega kookos ja ühtäkki tantsivad tema ümber sümpaatsete kehavormidega napis rõivistus tumedasilmsed kaunitarid. Põhjamaa noormees on häbelik, neidude aplatele naeratustele vastab ta häbeliku muigega.

Siis saab lutsukomm otsa. Poiss tunneb uuesti bensiinilehka ja bussi amortide puudumine tuletab end meelde jätkusuutlike põmpsudena.

Inimestel on olemas kujutluspilt. Elagu reklaamid, elagu enesepettus.

*

No milleks, no milleks küll ma ei pannud arvuti akut ööseks laadima. Nüüd on järgi ainult 1:10, aga Jõhvist Valga sõidab kaua? Eile oli meil Avinurme kultuurimajas 26 ühikut publikut. Õhtune kontsert Jõhvi seltsimaja hoovis oli ka sihitu jauramine. Täna õhtuks pean endale välja mõtlema mingi asendustegevuse.

Jõhvi ametikooli ühiselamul polnud viga midagi. Vesi oli iseloomuliku maitsega ja neljandal korrusel puudusi euroaknad. See tähendab, et tuul käis mõnusalt läbi.