kunst pole elu

Tänane päev möödus Keilas jobutamise, kastide tõstmise, targutamise ja proovitegemisega. Mõned olid väsinud, mõned olid naljakad, kõik otsisid kohta. Buss on meil romantiline ja loksub. Hellitavalt ütles Andres ta kohta „veneaegne akvaarium“.

Aga roti saba on hakanud lendama. Südaöö paiku loksusime Tallinna tagasi, Martin märkas teest paremal suurt kuud. Marion ja Maria loevad pidevalt raamatut.

Homme Keila, ülehomme Kuressaare.

Kõigil on miskitpidi kopp ees. Mina nõuan endiselt oma individuaalset aega.