kunst pole elu

Ma nüüd istun. Kooli tšilliruumis, läpakas süles, kõrvaklapid peas ja vaatan kuidas turistid Toomkirikust väljuvad. Olen veidi sombuses tujus. Viibin endassetõmbunult väikeses kookonis.

Eile õhtul käisin Uku, Martini, Robertiga korra Valli baaris. Poisid jõid millimallika ja õlu, mina jõin ainult õlu. Siis jõime ühe õlle veel Kukus, jälgisime kuidas vanad alkohoolikust kunstnikud sebisid vanu ülemukitud naisi. Lahkusin kultuuriklubist ja sain Eloga kokku, Tapas ja Vinos jõime veini, Elo jõi valget, mina jõin punast. Pärast sõitsin trolliga koju ja sõin ema valmistatud pajarooga. Riisiga pada, mitte makaronidega.

Hommikul tegin endale ühe võileiva, jõin teed ja sõin ühe kohupiimamagustoidu. Vist oli maasika oma.Võileib oli peenleib, margariin, sink, juust ja kurk.

Koolis olen täna söönud paar ananasskrõmpskommi. Need kollases paberis.

Kiriku kõrval on mitu suurt puud. Ühe suure puu juures seisab maastikuauto. Masina tagumise luugi küljes on tagavararatas, millel on valget värvi ilukilp.

Mitmed kirikust väljuvad turistid asuvad koheselt mobiiltelefonidega kõnelema. Paljud kannavad seljakotte. Peaaegu kõik pildistavad. Neil on digifotokad.

Just saabus kiriku juurde uus grupp, enamuses vanad inimesed. Neil on brošüürid näpus. Loodame, et nad viivad need brošüürid koju, mitte ei viska järgmisse prügikasti.

Mina ei usu, et mina tahan või viitsin vanurina maailmas ringi reisida.

Ma võtsin arvutiklassi ainukesed kõrvaklapid endaga tšilliruumi kaasa ja kuulan itunest täiesti ebakorrapäratult muusikat. Antonyd, regilaule, eesti vana poppi, def räädut.

Auto tagurdas ja sõitis minema.