kunst pole elu

Ma istun Viinistus kohvikus, umbes kümme minutit tagasi algas Syrrealistide teine vaatus, mina teistkordselt ei sisenenud katlamajja. Ma ei saanud nendest naljadest aru, mis selle etenduse esimeses vaatuses tehti. Või on mul täna lihtsalt selline tuju, et kisun kõigega tüli.

Kui kunstimuuseumi taha autot parkisin, siis sõitsin numbrilauaga kipsseina sisse augu. Lill, mille Mari-Liis Lillele ostsin, närtsis ära ja seda poleks paslik etenduse lõpus näitlejannale ulatada. Murdsin roosi kolmeks tükiks ja viskasin kivist prügikasti.

Mõnituste ja mõnitamisega on nii, et need töötavad ikka ainult siis, kui on väga tugeva karkassiga. Enamus inimesi ei oska mõnitada ja ei talu mõnitusi. See on täiesti normaalne. Eesti teatris üritatakse liiga tihti teha iroonilist nalja. Elu ei ole iroonia, alati ei pea olema naljakas.

Viimasel ajal olen ma jälginud tüdrukute silmi, kui neil on võimalus poistega koos midagi teha. Naistele ja tüdrukutele tohutult meeldib meestega koos hängida ja pulli teha. Naised vajavad meessoost sõpru, et tunda ennast elus olevat. Tüdrukutele meeldib olla „kõigi inimestega hästi sobiv ja suhtlev eksemplar, kes samas omab küllaltki huvitavat ja isikupärast karakterit“.

Kui naised saaks, siis nad ei tahaks endale üldse kallimaid, sest ilma nendeta võiks tantsida ja pulli teha nii, et poleks piire. Aga „normaalsed“ naised ei oska oma eraldatust läbi ükskõik millise inimese avada.

Mulle ka ei meeldi „kõigi inimestega hästi sobivad ja suhtlevad eksemplarid, kes samas omavad küllaltki huvitavat ja isikupärast karakterit“.