kunst pole elu

Nagu arvata muutusin ma filmilaagri äkkvisiidil närviliseks. Hakkasin koheselt otsima sisemist põhjust lahkumiseks. Stsenaariumi arutelu läks vist vähem valusalt, kui oleks võinud minna. Kuid kogu üritust võis iseloomustada märkssõnadega „pealiskaudsus“ ja „uimerdamine“. Alar Kivilo tundus olevat asjalik mees. Ta on üks väliseestlane, üle keskea mees, kes teeb Hollywoodis operaatoritööd või miskit.

Ei usu, et sellest kõigest midagi välja tuleb, aga elus ei peagi väga palju uskuma.

VII
EXT AAS
Artur ja Linda istuvad aasal. Artur pildistab oma uhke digifotokaga pidevalt Lindat. Linda ei taha, et teda pildistataks. Linda vahib ringi. Äkki Linda käratab.




Linda lööb käega, võtab kotist välja joonistusbloki ja hakkab kiiresti paberile joonistama poissi ja tüdrukut.

*
VIII
EXT RAND
Suur mees Irman jalutab tujutult rannal. Temale paarilist ei jätkunud ja seega ei saa tema konkurssist osa võtta. Ta märkab kaugemal ühte poissi. See poiss on vist just tulnud merelt kalalt. Irman vaatab poissi, astub tema juurde, poiss vaatab talle otsa.


*
IX
EXT AAS
Timo ja Katrin tegutsevad aasal. Nad on küllaltki produktiivsed. Nad on pikast heinast ühe platsi puhtaks teinud ja loovad sinna inimeste kujusid. Timo on seisma jäänud ja suitsu põlema pannud ja vaatab tehtud tööd, Katrin parasjagu valmistab heinast nukke.



Timo vaatab ülevalt alla kuidas Katrin askeldab kujudega. Katrin lõikab endale terava heinaga näppu.


Katrin pühib näpu verest Timo põse vastu puhtaks, Timo tahab Katrini sellise teguviisi peale ümbertõugata. Katrin tõmbab Timo kukkumisse kaasa. Nad ei kiirusta püstitõusmisega. Pikk rohi kaardub, osad heinast valmistatud nukud lähevad puruks.