kunst pole elu

Ma olin 9 aastane kui Eesti taasiseseisvus. Ema oli hirmul ja lubas paar päeva mul toast välja minna ainult selleks, et ma võiksin maja hoovis tema nägemisulatuses teiste poistega jalgpalli mängida. Me elasime siis Lasnamäel ja tankid olid teletorni juures. Ema ütles, et nüüd ei tea keegi, mis juhtuda võib. Pärast septembris, kui mul tuli esimest korda vabas Eestis kooli minna, siis üks ulakas klassivend kiitles, et oli andnud sõduritele võileiba ja oli selle eest saanud tankiga sõita. Muidugi ta valetas, aga ma olin ikka ta peale kade.