kunst pole elu

Olen Kärdlas mingis kohvikus. Teisel korrusel. Väljas sajab vihma ja minul on masendus. Joon üksi õlut. Näen aknast kuidas ebavertikaalselt valatud asfaldtee vasakus servas olevasse küllaltki suurde porilompi lisanduvad väikesed tihedad piisad. Genialistide kontsert toimub täna vist kultuurimajas, etendus läks imelikult, kõik improviseerisid ja tegid mis tahtsid, aga saalis olnud väikesed lapsed elasid meile entusiastlikult kaasa. Robert ja Uku väitsid vaheajal, kui me poiste riietusruumis passisime, et kui ma olin rotina esimest korda lavale tulnud, et siis ma olin kõige pealt vabandust palunud, nagu ma oleks kellelegi jala peale astunud või kellegi jutule vahele seganud. Imelik on lihtsalt see, et ma absoluutselt ei mäleta, et rott oleks midagi sellist teinud.

Eelmise ja järgneva öö magame kuskil spordihoone kõrvalruumis. Mina öösel eriti ei maganud, inimesed norskasid ja hingasid mu õhu ära. Uues magamiskotis on palav. Väga igatsen, et oleksin ühe notsu kaasa võtnud.

Kui ma noore ja andekana igasugustel jalkavõistlustel käisin, siis tuli kõikvõimalike grupisituatsioone ette. Ma ei mäleta, kas ma olin juba siis kõige kärsitum inimene maailmas. Aga mulle tundub, et siis leidus palju paremaid võimalusi inimestest eraldumiseks. Professionaalsuse poole pürgiv jalgpallimeeskond on grupp, kus igaüks teeb ära ettenähtud kohustused ja tal ei ole mingit õigust teisi inimesi segada. Professionaalsuse poole pürgivas teatritrupis on kõik lubatud. Eelkõige iseenda soovide pealesurumine ja teiste inimeste allutamine oma suurepärastele isiksustele.

Ükskõik mis eluvaldkonnas, ükskõik mis pidi, aga ma juba tahaksin olla professionaal. Ma olen sellest ka varem kirjutanud, aga ma igatsen elulistes otsustes konkreetsust, sest siis jääb aega kõigeks muuks. Iseendaks ja lollusteks.

Ma millalgi mõtlesin, et ma peaksin üritama kirjeldada võimalikult detailselt ja täpselt kõiki inimesi, kes mind ümbritsevad. Aga siis jõudsin imeliku mõtteni. Ma ju alati ei mõtle tegelikult neist inimestest, kes sind ümbritsevad. Need, kes on, need on, need peavadki olema. Aga, kes võiksid olla, nendest ma mõtlen, unistan ja fantaseerin. Ma võiksin fantaasiaeksemplare üritada kirjeldada, aga kardan, et see mul ei õnnestu. Ma ei ole elus veel kohtunud valede inimestega, kes mul on, need on parimad. Ma ei tea kuipalju ma teid veel ümber teen.