20060814
remark
Üks poiss on üksi. See ei ole must ruum ega tume valgus. Kõik on väga lihtsalt. Ta mängib vahepeal väga süvenenult mingite väljamõeldud loomadega.
Üheltpoolt hakkavad tulema mõtted. Nad on suhteliselt paljad. Vahepeal nad liituvad. Mõni jälle puruneb tükkideks. Ei saaks öelda, kas mõtted on inimesed või haldjad, nad väga kiired ja katkendlikud.
Ei saa päris täpselt aru, aga ülevalt ja alt tulevad poisi suunas inimesed. Poiss ei istugi kuskil pinnal, ta õõtsub. Ta ei ole lendur, kuid samas on üsnagi mõistetav, et õhus püsimine pole talle omaette eesmärk. See kõik on tema jaoks väga loomulik. Poiss näeb kõiki endale lähenevaid protsesse ja tegelasi, ta justkui kutsuks neid ise esile. Ta tõmbab ja igatseb kõike. Samas on tema hoiakust näha, et kõik see siiski väga häirib teda.
Mida aeg edasi, seda katkendlikumaks ja kärsitumaks poiss muutub. Ta ei räägi, aga ta mõtleb nii, et suu teeb häält.
POISS: Vanaema käskis mul käia heinal. Ma tahtsin olla vanaisa moodi. Tiigis olid ainult kograd. Jõin kasside ja koertega koos sooja piima. Ma ei mõistnud kuidas nad söövad maisi. Kui ma vananen, siis ma muutun koledamaks. Kui ma vananen, siis ma lähen kaugemale. Ma ei taha vananeda. Mina ei sure ära.
Poiss on sissepiiratud. Nähtavasti ta muudetaks kellegi hammustusest vampiiriks, aga enne kui jõuab midagi toimuma hakata tulevad unenäod. Nemad häälitsevad kõige kõvemini, neil on kõige stiilsemad kostüümid. Jah, osad neist on paljad naised. Osad on surnud koerad. Need on need koerad, Sagri, Sami ja Muki, keda teised külakoerad surnuks puresid. Poiss märkab koeri ja on aru saada, et ta on välja valinud oma lemmik olemisvormi. Poiss tahab saada unenäoks.
Aga. Aga. Unenäo rahvas möödub poisist nii nagu poleks poissi olemas. Nad lähevad oma käratseva kambaga temast lihtsalt mööda. Neil on ilma tematagi tore. Poiss hakkab nutma. Koledasti. Imelikult.
Siis tuleb Internet. Algul on tal üks pea, lõpuks on tal loendamatult palju päid. Ta tuleb õhuna, ta vähendab piirajate jõudu.
Poisil on vaja mingit asja, ta ei lasku dialoogi, tal on vaja alustada kõige selle toimuva kohta monoetendust. Ta ei taha, et teda segataks. Ta hakkab kirjutama.
POISS: Ma kirjutan sellepärast, et mina olen süüdi. Keegi ei joo enam kunagi maal sooja piima.
Lava ja tegelaskond pidevalt täiustub. See rikutus on surnud koertes igatpidi üle. Pisarad on rõõm.
Surma ei tule kunagi, sest nii on.
Üheltpoolt hakkavad tulema mõtted. Nad on suhteliselt paljad. Vahepeal nad liituvad. Mõni jälle puruneb tükkideks. Ei saaks öelda, kas mõtted on inimesed või haldjad, nad väga kiired ja katkendlikud.
Ei saa päris täpselt aru, aga ülevalt ja alt tulevad poisi suunas inimesed. Poiss ei istugi kuskil pinnal, ta õõtsub. Ta ei ole lendur, kuid samas on üsnagi mõistetav, et õhus püsimine pole talle omaette eesmärk. See kõik on tema jaoks väga loomulik. Poiss näeb kõiki endale lähenevaid protsesse ja tegelasi, ta justkui kutsuks neid ise esile. Ta tõmbab ja igatseb kõike. Samas on tema hoiakust näha, et kõik see siiski väga häirib teda.
Mida aeg edasi, seda katkendlikumaks ja kärsitumaks poiss muutub. Ta ei räägi, aga ta mõtleb nii, et suu teeb häält.
POISS: Vanaema käskis mul käia heinal. Ma tahtsin olla vanaisa moodi. Tiigis olid ainult kograd. Jõin kasside ja koertega koos sooja piima. Ma ei mõistnud kuidas nad söövad maisi. Kui ma vananen, siis ma muutun koledamaks. Kui ma vananen, siis ma lähen kaugemale. Ma ei taha vananeda. Mina ei sure ära.
Poiss on sissepiiratud. Nähtavasti ta muudetaks kellegi hammustusest vampiiriks, aga enne kui jõuab midagi toimuma hakata tulevad unenäod. Nemad häälitsevad kõige kõvemini, neil on kõige stiilsemad kostüümid. Jah, osad neist on paljad naised. Osad on surnud koerad. Need on need koerad, Sagri, Sami ja Muki, keda teised külakoerad surnuks puresid. Poiss märkab koeri ja on aru saada, et ta on välja valinud oma lemmik olemisvormi. Poiss tahab saada unenäoks.
Aga. Aga. Unenäo rahvas möödub poisist nii nagu poleks poissi olemas. Nad lähevad oma käratseva kambaga temast lihtsalt mööda. Neil on ilma tematagi tore. Poiss hakkab nutma. Koledasti. Imelikult.
Siis tuleb Internet. Algul on tal üks pea, lõpuks on tal loendamatult palju päid. Ta tuleb õhuna, ta vähendab piirajate jõudu.
Poisil on vaja mingit asja, ta ei lasku dialoogi, tal on vaja alustada kõige selle toimuva kohta monoetendust. Ta ei taha, et teda segataks. Ta hakkab kirjutama.
POISS: Ma kirjutan sellepärast, et mina olen süüdi. Keegi ei joo enam kunagi maal sooja piima.
Lava ja tegelaskond pidevalt täiustub. See rikutus on surnud koertes igatpidi üle. Pisarad on rõõm.
Surma ei tule kunagi, sest nii on.
# posted by Mart : 22:38
Comments:
<< Home
Surm ei saagi tulla
surm on
igas hetkes ja hinges ja tõmbes
Poiss on poiss on poiss
Lenduitvel unenäod
kui koopaoravad
Postita kommentaar
surm on
igas hetkes ja hinges ja tõmbes
Poiss on poiss on poiss
Lenduitvel unenäod
kui koopaoravad
<< Home
