kunst pole elu

Eile ma põgenesin teist päeva järjest kunsti eest. Siiski istusin lõpuni, aga oli väga igav. Käisin Eloga vaatamas Kanuti Gildi saalis mingit sakslaste sotsiaalset tantsu, kus tantsijad üritasid vaestemaja endakaristajaid mängida. Ei tõmmanud kaasa.

Pärast põikasime korra Nokusse, see oli tuttavaid täis, näitasime Milliga südamlikult teineteisele keskmist sõrme. Mulle endiselt Noku ei meeldi, sest ma ei taha end tituleerida kuhugi kuuluvaks.

Läksime siis Eloga Saiakangi. Kuna noor neiu oli ostnud endale vastutustundetult mp3-e mängija, siis asusime entusiastlikult sinna peale laule salvestama. Aga mängijaga oli kaasas mingi cd formaadist väiksem disk ja ma siis pistsin selle plaadi oma mäki cd avasse, aga kuna see oli formaadist väiksem, siis arvuti ei tundnud plaati ära ja ei tahtnud ka jubinat tagasi anda. Ma läksin päris arust ära. Panin arvuti kinni ja hakkasin jõuliste liigutustega plaati arvutist välja raputama. Lõpuks sunnik kukkuski. Anna andeks kallis arvuti. Ikka veel töötad mul.

Ja sellele kaasaegsele muusikakuulamisaparatuurile lugude salvestamiseks polnudki vaja seda plaati, saime pärast ilusti hakkama.

Eile hommikul, kui istusin vabaõhukohvikus, siis märkasin, et mööda linna sõidavad suured jalgrattad ja tavaliselt juhivad neid pikajuukselised inimesed.

Täna sõidame dramaturgidega õpetaja Lennukile külla ja homme algab meie tuuri viimane nädalalõpp. Pühapäevaks olen saanud palju seiklusi, kogenud igasuguseid emotsioone ning olen jõudnud mõnest lavakooli inimesest lõplikult ära tüdineda.